Suviti lähevad paljud noored tööle erinevatel põhjustel- kas raha teenima, kogemusi omandama või lihtsalt aega veetma. Seekord jagama lugu noorest, kes läks esimest korda tööle juba 13-aastaselt.
Mina läksin esimest korda tööle 13-aastaselt puhtalt, kuna ees oli kevadvaheaeg ja ma ei soovinud niisama kodus istuda. Tol ajal minust pisut vanemad tuttavad otsisid samuti endale töökohta ja nad jäid vahest võimalusest ilma kõigest sellepärast, et neil puudus varasem töökogemus. Ma ei tahtnud, et minul juhtuks tulevikus sama ning kuna mul muud vaheajaks niigi plaanis ei olnud, rääkisin ka oma vanematele, et võiksin minna kuhugi abiks tööle.
Kuna ma olin väga noor, ei seadnud ma latti kõrgele ja rääkisin, et läheksin meeleldi kasvõi lihtsalt nõudepesijaks või koristajaks kuhugi. Sinna see jutt ka jäi ja rohkem me seda ei puudutanud, kuni mu isa käis mulle välja pakkumise ühel reede pärastlõunal minna hotelli hommikusööki teenindajaks. Vastust oli vaja kohe ning ma kartsin väga, kuna tööd oleksin pidanud alustama juba järgmisel hommikul ja kohe esimesel päeval klientide teenindamine, eriti, kui võõrkeeled veel päris suus ei ole, tundus äärmiselt hirmus. Ent mõtlesin sellele, kuidas selliseid pakkumisi ei pruugi enam tulla ja ütlesin lihtsalt jah, see ei saa ju nii raske ja õudne ka olla. Ja nii ma alustasin ka oma esimeses töökohas – mind võeti kohe vastu kui kõiki teisi teenindajaid, tehti kiire ülevaade tööst ja ma ei tundnud ennast sugugi kehvemana, kuna olen noorem ja ei saa kõike nii hästi teha. Minuga räägiti kui täiskasvanuga, mis pani mind väga olulisena tundma.
Eredalt on meeles üks töökaaslane, kes oli belglane, ta ei osanud eesti keelt ja hakkas kohe minuga inglise keeles rääkima ning ilma tutvustuseta rääkis kohe põnevaid jutte oma elust. Ta oli nii sõbralik ja särav inimene ning tegi kogu vastuvõtu veel soojemaks, kuid tunnistan, ma ei mäleta tegelikult mitte midagi, mis ta rääkis, sest ma ei suutnud muust mõelda kui kuidas ma olen päriselt teenindaja ja nii palju kliente on, kelle heaolu eest mul tuleb hoolt kanda tulevikus.
Minu tööks oligi peamiselt laudadelt mustade nõude korjamine ja kööki viimine ning uute nõude juurde toomine, toanumbrite kontrollimine, teretamine-tänamine, kliendi- ja töötsooni korrashoid. Mida kauem seal olin, seda enam ülesandeid lisandus. Ma töötasin seal restoranis ise kaks aastat ja jõudsin vahepeal ka kassasse ja tegin pikemaid tööpäevi – algselt 4h, vanemaks saades kuni 8h ja aitasin lisaks ka üksikutel õhtusöökidel. Minu palk oli küll ligi miinimumile, kuid see mind ei morjendanud. Ma nautisin seda tööd väga, kuna mulle väga meeldib inimestega suhtlemine ja sattusin harva pahurdavate klientide otsa.
Ainus negatiivne asi minu meelest oli see, kui vara pidin ärkama. Mu töö algas kl 8 ja kestis kl 12ni ning käisin peamiselt nädalavahetustel, kuna käisin abiks ka kooli kõrvalt, aga kuna see mu koolitööd ei takistanud, sain murevabalt ka iganädalaselt käia.
Tänu sellele tööle on mu elus väga palju uksi avanenud, mind on mu enda töökohas tuldud kutsuma ka teistesse töökohtadesse tööle ja olen saanud ka ettevõtte siseselt teisi ameteid proovida (samuti olen teinud mitut tööd korraga – oli ka päevi, mil hommikul olin 6-8 tundi restoranis ja teise poole päevast kusagil mujal tööl ning tegin seda tahtlikult, mitte kui oli mind hädasti appi vaja).
Ma ütleks, et ma olen täielik töönarkomaan, mistõttu ma olen ka alati töötamist nautinud, aga see andis kogemusena mulle väga palju juurde. Ma alustasin nii varakult ja ma tunnen, et ma osaliselt kasvasin ka seal üles. Ma õppisin nii palju uusi asju juurde, mida muidu õpitakse elu jooksul ja palju aeglasemalt. Sain parema arusaama rahaväärtusest, ma sain korralikult praktiseerida võõrkeeli, õppisin suhtlema inimestega – eriti võõrastega ja nendega ühise keele leidmisel jms. Ühesõnaga väga palju eluks kasulikku. Ja muidugi raskelt tehtud töö eest ootas mind kord kuus ka magus tasu – palk.
Kuna ma väga palju tunde kuus ei teinud ja palk ei olnud suur, võis mu palk tunduda mõnele isegi taskuraha suurune, aga minu jaoks oli see suur summa ja kulus mul peamiselt kas moele ja kosmeetikale või toidule, mingi osa jäi alati alles ning kogunes mul lihtsalt kontole – sain vahepeal lausa mööbli välja vahetada oma toas ning ostsin enamuse sellest oma teenitud raha eest.
Kohti, mis nii noorelt appi võtab on vähe, kuid kes vähegi seda kaalub, soovitan seda siiralt. Sellised kogemused annavad igatepidi nii palju juurde – saad CV mitmekesisemaks, mis annab eeliseid tulevikus, leiad uusi tutvusi ja sõpru, enamustes töökohtades on ka omad boonused – saad soodustusi millegi osas, ja muidugi ka raha. Kuid kui alustad juba põhikooli kõrvalt (mitte vaheajal), siis soovitan käia tööl ainult juhul, kui naudid seda tööd, kui finantsiliselt seda vaja ei ole, sest muidu võid väga kergesti läbi põleda ja see oht võib olla kõrge. Kõige olulisem on haridus ja prioriteedid peavad paigas olema. Küll aga kui selleks oled suuteline ja oskad aega planeerida, oled paljuks võimeline ning julgustan Sind astuma neid samme ilma kahetsuseta!
