Kogemuslugu Karmeniga: mind ajendas appi minema tahe aidata

Noorteinfoportaali Teeviit maikuu pealkirjaks on “Sina vastutad!”. Peamiselt keskendume sellel kuul turvalisuse teemadele. Seekordses artiklis räägime Tartu Tervishoiu Kõrgkooli tudengi  Karmen Sussiga.

Minu nimi on Karmen Suss. Ma olen hetkel 24 aastane, kuid juba juulis tähistan enda 25-ndat sünnipäeva. Ma olen pärit Harjumaalt, Sakust, kuid nüüdseks olen elanud ja õppinud Tartus 3 aastat. Ma õpin Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis ämmaemandaks ning selle suvega lõpetan kolmandat kursust. Poolteist aastat on veel õppida jäänud.  

Sellel kevadel märtsikuus pidin Erasmus+-ga minema veidi rohkem kui kaheks kuuks Austriasse Linzi haiglasse õenduspraktikaid tegema. Paraku aga helistati mulle nädal enne lendu ning öeldi, et see jääb ära. See oli sama nädal kui Eestis koroona möll algas. Ma ei saanud ka Linzi asemel Eesti haiglates oma praktikaga alustada. Haiglad valmistusid epideemiaks ning uusi praktikante enam vastu ei võetud. Olin ilma plaanideta määramatuks ajaks, kuid ma ei oleks suutnud kodus istuda. Lisasin oma kontaktid igasse meditsiini listi, mis koondas abikäsi ning kui selgus, et Kuressaare vajab hädasti abi, saatsin ka sinna emaili. Üsna varsti sain vastuse ning mind oodati esimesel võimalusel sinna. Nii siis pakkisin sellest järgmisel päeval oma kohvri määramatuks ajaks ning juba järgmise päeva hommikul istusin bussi, et sõita Tallinnasse ning sealt edasi Kuressaarde (eriolukorral otsebussi Tartust-Kuressaarde ei läinud). Ma ei teadnud täpselt, mis mind ees ootab ning millist tööd ma tegema hakkan. Võisin olla nii abiõde kui ka hooldaja. Kohale jõudes selgus, et hooldajatest on kõige suurem puudus, sest paljud on haigestunud. Selle töö ees ma nina ei krimpsutanud, sest läksingi ju appi. 

Hirmu mul ei olnud, mis oleks ajendanud appi minema. Mind ajendas appi minema tahe aidata sellega, millega saan ning kuna olen juba siiski 3 aastat meditsiini õppinud ja kogemust ka on, siis ei oleks suutnud koju jääda. Etteruttavalt ütlen, et see aeg seal kinnitas mulle minu maailmavaates üht asja, nimelt et kõrvalt kritiseerida ja vaadata on alati lihtsam, aga minna ja teha siis ise midagi selle heaks, seda sammu ei ole nõus paljud astuma. Mind julgustab alati mõte, et paljud meist tahaks ühiskonda paremaks muuta ja aidata ning me mõtleme sarnaseid asju. Selle kõrval on meil tegelikult ka samad hirmud, mis tihti takistavad meil välja astumast. Hirm ebaõnnestumise ees, hirm ennast lolliks teha teiste inimeste silmis, hirm olla tõrjutud, hirm mitte tunda end väärtuslikuna ja armastatuna ja mida kõike veel. Mind julgustab mõte, et kõik võivad nii kogeda, aga ma tahan olla siis see, kes sõltumata oma hirmust ja emotsioonist ikkagist astub välja. Pikemas perspektiivis ma soovin, et me kõik võiks kogeda, et elame siin seda elu koos ja võime elada hirmuta ja avatud südamega ning julgeda rääkida asjadest, mis meie südames on. 

Minu igapäevane elu Kuressaare haiglas oli peaaegu et tavaline, kuigi midagi tavalist selles olukorras ei olnud. Olin Covid-19 positiivsete osakonnas ning tegin hooldaja tööd, mis on samasugune kui ajal enne eriolukorda ja ka kunagi pärast seda. Hoolitsesin patsientide hügieeni eest, vahetasin mähkmeid, jagasin toitu ning vajadusel abistasin toitmisel, koristasin, rääkisin patsientidega juttu, vahetasin voodipesusid ja palju muud. Ainuke erinevus oli see, et kandsin skafandrit, mis tähendas et sõna otseses mõttes olin pealaest varbaotsani kaetud – valge „ülikond“ kapuutsiga, müts, kilekätised, kilesussid, kilepõll, „sukeldumisprillid“ ja mask. Oh palav oli küll selle all, iga füüsilise tegevuse ajal higi voolas mööda nägu maski ja prillide all. Kuna käisin 24-tunniste vahetuste kaupa tööl, oli peale igat tööpäeva kindlasti 2 vaba päeva. Sain Kuressaare looduses ringi käia ja tunda sellest suurt rõõmu. 

Eriti meeldejäävana tooksin välja ühe seiga, mis näitab väga hästi seda, et ikkagist üks konkreetne hetk oli, kus tundsin hirmu. See oli sellel hommikul, kui pidin Tartust bussi peale minema, et Kuressaarde sõita. Ma olen sügis-talvisel ajal krooniline aneemik (rauapuudus). Kui mul see väga hulluks on läinud tunnen õhupuudust, mida olin ka aegajalt sellel perioodil tundnud. Tollel hommikul oli ärevus mul päris suur. Mõtlesin, et mina sinna bussi ei istu ja kõik. Kui ma sinna sõidan, siis seal ma nakatun ja kuna nakkus ründab just kopse, siis sinna ma lämbun oma aneemia ja koroona kätte. Tegelikult läks minuga kõik hästi ja sellel hommikul sinna bussi ma ka istusin. 

See kogemus kinnitas minus, et me ei pea hullupööra kusagile kõrgele tippu alati pürgima, sest elusid muudetakse igapäevases tavaelus ja just selles keskkonnas, kus liikled ja viibid. See on eriti oluline noortel mõista, sest tean ise väga hästi, kuidas noored seisavad pidevalt silmitsi küsimustega, mis mu elust saab, mida ma tahaksin teha, kelleks saada jne. Ja ausalt öeldes ei mõtle sellele ainult noored… Nii palju rohkem mõjutab elu see, millise suhtumisega me oma igapäeva elu elame ja inimeste suhtes oleme. Ka lihtsat tööd tehes võime ühiskonda väga palju muuta, sest märkimisväärselt oluline on see, kuidas me inimestesse oma igapäeva elus suhtume. Olge olemas ja toeks inimestele, kellega igapäeva elus kokku puudute, olge lahked ja tundke ise rõõmu väikestest asjadest – need võivad elu ja ka ühiskonda palju muuta ning kahtlemata seda ka teevad. 

 

Loe veel sarnasel teemal:

Meie partnerid

TAGASISIDE
×

Kirjuta meile oma arvamus