Kogemuslugu Jonahiga: vabatahtlikust tööst päris tööni

Noorteinfoportaali Teeviit maikuu pealkirjaks on “#Rahaboss” Peamiselt keskendume sellel kuul raha ning majanduse teemadele. Seetõttu oleme teinud loo Uuskasutuskeskuse töötaja Jonahiga.

Mina olen Jonah, olen 25-aastane ning Uuskasutuskeskuse vabatahtlik 2017 juunist ning palgaline töötaja 2019 septembrist. 2010. aastate alguses olin mõned kuud vabatahtlik kodutute kassidega tegelevas MTÜ-s, aga hiljem kooli kõrvalt oli raske aega leida, kuna koormus oli suur. Kui olin umbes 22-aastane, tekkis idee jälle vabatahtlikku tööd teha. Minu jaoks tasu polnudki oluline, lihtsalt soovisin teha midagi uut ja huvitavat. Olen noorest peale keskkonna ja loodussäästlikuse vastu huvi tundnud, seetõttu tahtsin vabatahtliku tööd just selles valdkonnas teha.

Hakkasin siis uurima vabatahtliku töö kohta ning üks variant oli töö looduskaitsealadel ning teine Uuskasutuskeskus. Esimesest mulle kunagi vastust ei tulnud, seetõttu langes otsus teise variandi kasuks. Algul oli soov natuke kodule lähemale olevasse poodi vabatahtlikuks minna, ent seal hetkel vajadust ei olnud ning mind suunati teise poodi. Olin nagunii sage teise ringi poodide külastaja ning vabatahtlikuks hakkamisega kadus otsene vajadus riidepoodides ja kaubanduskeskustes käia, kuna praktiliselt kõike on võimalik saada teise ringi kaubana. Mind võeti ruttu omaks ning ei tundnud kunagi, et ma oleks madalamal kohal, kui palgalised töötajad. Ainus erinevus oligi see, et mul oli helesinine vabatahtliku t-särk ning nendel must põll.

Vabatahtlikuna käisin abiks 2-3 korda nädalas; mõni kord olin paar tundi, mõni kord 6 tundi, olenes, kui hoosse läksin. Peamiselt tegelesin annetuste sorteerimisega, puhastamisega ja riiete purustamisega, vahel aitasin saali peal. Vabatahtliku töö kõrvalt tegin nii-öelda tööampse, aga mulle meeldis mu vabatahtlik töö tunduvalt rohkem ja võtsin seda nagu oma hobi.

Umbes aasta pärast vabatahtlikuks saamist otsisid nad sellesse kauplusesse uut töötajat ning pakkusin ennast, kuna sorteerimine oli mul käpas ning oli vaja ainult kassat kasutama õppida. Seekord langes aga otsus teise inimese kasuks. See eriti mind ei morjendanud, kuna töö mulle tõesti meeldis ja käisin samamoodi paar korda nädalas edasi. Aasta hiljem oli jälle uut töötajat vaja ning küsiti, kas oleksin huvitatud. Muidugi olin nõus. Alustasin 0.5 koormusega, paar kuud hiljem 0.75 koormusega ning nüüd olen juba ligi 9 kuud Uuskasutuskeskuses töötanud.

Suuremal määral kattuvad minu vabatahtlik töö ja palgaline töö. Palgalise töö üks osa on klientide teenindamine, mis alguses oli küll natuke hirmutav, aga kuna olin eelnevalt seal samas poes üle 2 aasta vabatahtlik olnud, kadus see suhtlushirm ruttu. Kõige põnevam on siiski annetusi sorteerida, sest iga kotitäis annetusi on erinev. Kui annetatakse vähelevinud vanem välismaine ese, meeldib mulle mõelda, mis on selle eseme ajalugu ning kuidas ta Eestisse jõudis. Palju annetatakse ka kahjuks katkiseid ning kasutuskõlbmatuid asju, mida me teisele ringile saata ei saa.

Vabatahtlik töö on mulle kindlasti õpetanud seda, et tööd saab teha ja nautida ilma rahalist tasu saamata. Minu jaoks ongi vabatahtliku töö see, et ma teen midagi, mis mulle tõesti meeldib ja tasu on teisejärguline. Samas pakub see ka võimalust päriselt tööd leida, vahel üsnagi ootamatult. Arvan, et kui ma poleks Uuskasutuskeskusesse vabatahtlikuks läinud, teeksin tõenäoliselt siiani tööotsi, mis mulle tegelikult pinget ei paku.

Küsis noorteinfoportaali Teeviit sisuloome tiimi koordinaator Maris Praats

Loe veel sarnasel teemal:

Meie partnerid

TAGASISIDE
×

Kirjuta meile oma arvamus