Kogemuslugu Aleksandraga: ära alahinda lainete jõudu!

05.06.2022
Maris Praats, sisuloome tiimijuht

Suvi ja ujumine on lahutamatu osa suvest. Mulle meeldib vesi ja ujumine ning katsetada uusi asju. Veesport on mulle alati meeldinud ja mõned aastad tagasi tekkiski võimalus reisil olles proovida surfamist. Jagan teiega oma lugu, kuidas murdosa sekundiga võib vees sattuda eluohtlikku olukorda. 

Mõned aastad tagasi käisime perega Sri Lankal reisil. Ülilahe reis oli, kuid ühe intsidendi pärast kardan nüüd vist isegi terve elu lainetega ujuma minna. Niisiis ükspäev tuli meil mõte minna kõik koos surfamist proovima. Teadsin, et Sri Lankal on lained suured, aga tol hetkel ma küll midagi erinevat Eestis olevatest lainetest tähele ei pannud. Meil oli kaasas ka treener, kes õpetas meile, mida täpselt tegema peab, et meil oleks ohutu ja teaksime mida teha tuleb. 

Olimegi juba tükk aega pusinud ning tundus, et sain enam vähem selgeks, mida tegema peab ja läksin vette. Alguses olin üpris kalda lähedal, aga kui asja käppa sain, siis hakkas madalamas igav, kuna sain ainult mõned meetrid liuelda ja juba oligi kallas. Otsustasin,et lähen kaldast kaugemale. Surfilaual on selline nöör, mis vees olles kinnitub jala ümber, et kui kukun, siis surfilaud ei lähe minust kaugele. Seetõttu tunduski ohutu minna kaugemale ja lained tegelikult ei tundunud ka ohtlikud. Mõeldud tehtud. Oli väga äge ja saingi juba päriselt surfata. Suures adrenaliini hoos aga ei pannud tähelegi, kui sügavale ma olin triivinud. 

Ühel hetkel avastasin, et olin juba nii sügaval, et ainult pea oli veest väljas. Proovisin uuesti surfata, aga laine oli nii võimas ja ma ei jaksanud üle laine surfata ning jäin laine sisse kinni. Sel hetkel sain ma ka aru, kuidas need lained erinesid meie kohalikest. Laine sees kinni olla on selline tunne, nagu sa oleksid pesumasinas, täpselt samamoodi keerled seal laine sees ringi. Kuna laine läks täpselt mere pinnal edasi, siis mu laud liugles sellega kaasa tehes selle olukorra veelgi raskemaks mulle. 

Ma proovisin kuidagi pinnale saada aga surfilaud tõmbas jalast mind kaasa, mere pinda ma ei tundnud, midagi ma ei näinud ja mis kõige hullem- paanikas hakkas mul õhk ka juba otsa saama. Ma ei ole vist kunagi nii suurt hirmu tundnud! Mul oli reaalselt tunne,et ma ei saa siit ära ja, et ma olen uppumas. Ma ei tea kuidas, aga ühel hetkel olin ma pinnal ja tundsin merepõhja oma jalge all ja suutsin end veest välja lohistada.

Mitte kunagi enam ei alahinda ma vee jõudu. Ükskõik kui hea ujuja ja osav sa vees oled,siis ei tasu ülehinnata oma võimeid.  Ütlen ka teile- palun ära mitte kunagi mine võõras kohas väga sügavale ja veel eriti kui tead, et lained võivad olla suured. Sest reaalsus on see, et lainete tegelikku jõudu ei tea kunagi!

Loe veel sarnasel teemal:

TAGASISIDE
×

Kirjuta meile oma arvamus

Send this to a friend