fbpx

Killu ja Kelly: sinu tunded on alati õigustatud ning julgus abi küsida on tugevuse märk

Oleme teinud loo kahe noore podcasti tegija, Killu ja Kellyga.

Meie oleme Killu ja Kelly. Kui tahad meie poole ühiselt pöörduda, siis KILLY-le reageerime mõlemad. Me tutvusime, kui astusime koos Viljandis ülikooli. Mäletame, kuidas enne meie kursuse esimest kohtumist Kirsimäel kirjutas Kelly kursuse chatti ja küsis, kas keegi tahaks temaga koos sinna jalutada. Et siis on julgem ja ei eksi ära. Kuna elasime mõlemad ühikas, ütles Killu, et “davai, lähme koos” ning juba sel esimesel jalutuskäigul hakkas jutt jooksma. Jookseb tänase päevani 😀 

Viimase aasta jooksul oleme oma eludes teinud suuri pöördeid iseenda leidmise suunas: võtsime mõlemad eelmisel sügisel ülikoolist akadeemilise puhkuse ning sealt alates oleme keskendunud oma huvidele. Killu hakkas tööle muusikavaldkonnas, tegi ära arengutreeneri (ingl k life coach) paberid ning aitab nüüd teistel luua oma ellu selgust, uut energiat ja jõuda oma eesmärkideni. Kelly on panustanud palju aega iseendasse ning asub õige pea joogaõpetaja kursusele, on noortevahetusel grupijuht ning arendab end aktiivselt turundusalaselt. Võime julgusega öelda, et see aasta on meid metsikult kasvatanud ja me oleme iseendale kõigi tehtud otsuste eest nii tänulikud.

Kust tekkis podcasti idee?

Viskasime kaks aastat tagasi nalja, et oleks täitsa tore oma podcasti teha. Siis kolisime Viljandis oma korterisse ja õhtuti oli raske koolitöödele keskenduda, sest meil on niiiiii palju sügavaid vestluseid. Üks meist võis öelda täiesti suvalise lause, millest arenes välja mitmetunnine jutustamine. Arutasime ühel hetkel, et mis juhtuks, kui keegi peale meie kuuleks veel neid jutte, ning mis oleks, kui saaksime oma mõtetega kedagi aidata. See idee oli täiega hirmutav ja samas nii põnev!! Sellest esimesest mis-oleks-kui arutelust möödus kaheksa kuud, kuniks julgesime esimese osa välja anda. Kusjuures me tegime kogu podcastini jõudmise protsessist eraldi episoodi, kui keegi tahab pikemalt kuulda (osa number 8). 

Millistel teemadel räägite?

Võtsime juba alguses eesmärgiks, et selles podcastis õpime me koos oma kuulajaga. Me ei ürita kedagi elama õpetada, vaid arutame teemadel, mis meid ennast kõnetavad ning meie elus parasjagu aktuaalsed on. Meie olulisim fookus on eneseareng ja teadlik elu. Me räägime sellest, kuidas oma elu ja emotsioone ise juhtida, mitte lihtsalt vooluga kaasa minna. Kuidas rajada tervislikke suhteid, seada piire, jääda iseendaks ning kasvatada enesekindlust. Meile on t o h u t u l t tähtis, et nii meie kui kuulajad vaataksime oma elule ausalt otsa ning seaksime sihi, kuhu tahame jõuda. Milline näeb välja Sinu enesekindel elu täis armastust iseenda vastu?

Kuidas suhtute vaimsesse tervisesse?

Meie jaoks on vaimne tervis ja selle hoidmine äärmiselt oluline. Õnneks on vaimse tervise hoidmiseks palju erinevaid praktikaid, millest saad lugeda juba paar küsimust allpool! ????

Kas karantiin mõjutas mingil viisil teie vaimset või füüsilist tervist?

Mäletan, kuidas kevadel Kellyle helistasin ja rääkisin, kui üksildaselt end tunnen. Kui pandeemia alguses ei valmistanud piirangud mulle üldse probleemi – pean end väga iseseisvaks ja naudin iseendaga olemist – siis mõne aja möödudes muutus asi palju keerulisemaks. Olin eelnevalt Erasmuse programmiga pool aastat välismaal, mis tähendas juba oma inimestest eemal olemist. Liites sellele mitmekuuse e-õppe, koju tagasi kolimise, pideva üksinda nokitsemise ja selle, et ma pole üldse hea veebisuhtleja, vaid tahan inimesi näha-kuulda-katsuda, siis isolatsiooni lõpp oli tõesti väga valulik. 

Küll aga märkasin ka positiivseid muutuseid. Kuigi üldist liikumist oli koduses režiimis vähem, siis hakkasin teadlikult iga päev võtma ette vähemalt tunniajaseid jalutuskäike. Vahel muusikaga, vahel podcasti kuulates, teinekord täitsa niisama. Lisaks oli muude segajate puudumisel palju lihtsam trennirutiini hoida, tänu millele tegin tavapäraselt 5-6 korda nädalas trenni. Ning muidugi oli unerütm väga paigas, sest õhtul polnud kuskile minna ja hommikuid alustasin endale sobival ajal. Sain igal ööl oma tavalise 7,5 h und täis, mis on tõesti elumuutev. Uni on väga tähtis!

Ka mina mäletan selgelt meie jutuajamist Killuga üksilduse teemal. Tundsin sarnaseid tundeid. Raske oli minu jaoks see, et kolisin 2020. aasta septembris Tallinnasse. Paari kuu möödudes sain aru, et kõik minu sõbrad ja head tuttavad elavad Tartus, neil on omad tegemised ja keegi otseselt Tallinnasse ei sattu. See tegi mind kurvaks ja tihti tundsin end üksildasena. Analüüsisin enda tundeid sageli ning suunasin kogu energia tohutule enesearengule podcastide, raamatute, videote, trenni ja meditatsiooni kaudu. Talvel olid suletud ka kõik kohvikud ja muud meelelahutusasutused, mis omakorda jättis mulle võimaluse arendada ennast veelgi ning võtta ajast iseenda seltsis maksimum. 

Olen nüüd sellele nii tänulik, sest just aeg iseendaga, aja maha võtmine ja eneseareng andsid mulle tõuke ja energia, et praegu endast 100% anda kõikide suurte eesmärkide ja unistuste täitmisel. Lisaks andis nii minu kui ka Killu üksilduse periood tõuke podcasti osa lindistamiseks, mille avaldamise hetkest saime tagasisidet, et nii mõnigi kuulaja tunneb end sarnaselt (osa nr 9:)).

Kõigil on raskeid aegu, aga on teil kindlaid nippe, mida kasutate, et kurvad mõtted endast eemale hoida?

Rasked ajad on elu vältimatu osa. Kui eluga ei kaasneks raskemaid hetki, siis poleks me pooltki nii tugevad, kui oleme praegu. Ning ei oskaks ka häid hetki nõnda nautida ja hinnata! 🙂 

Oluline on teadvustada, et kurvad mõtted on osa elust ja pole olemas valet tunnet ega mõtet. Kõik Sinu tunded ja emotsioonid on õigustatud ning kogu aeg positiivselt mõelda ja tunda pole lihtsalt võimalik. Mida aga saab teha, on õppida enda mõtteid tähele panema, püüda kinni negatiivne mõte ja selle põhjus ning seejärel leida turvaline väljendusviis, et teha ruumi uuele ja rõõmsamale mõttele. Emotsioonid on energia ja energia peab liikuma. Seetõttu on oluline, et me ei hoiaks kurbi mõtteid enda sees. Meie puhul on headeks nippideks näiteks tänulikkuse harjutus ja enda mõtete väljakirjutamine. 

Meid on juba pikalt aidanud üles kirjutada kõik, mille üle oleme tänulikud. See tõepoolest aitab. Kui panna kirja, öelda iseendale või mõelda ja TUNDA siiralt tänulikkust enda kogu kehaga, siis aitab see näha suuremat pilti ning luua positiivset ja sooja tunnet. 🙂 

Teine väga tõhus praktika on kõik enda mõtted välja kirjutada. Olgu selleks suvaline paberileht või spetsiaalne märkmik – vala kõik enda negatiivsed emotsioonid ja ebameeldivad tunded paberile välja. Lisaks sellele aitab alati värske õhk ning enda keha liigutamine – toob tähelepanu kehasse ja vaigistab mõtted. Lisaks toodab keha liikudes õnnehormoone! 🙂 

Pea meeles, et Sinu tunded on alati õigustatud ning julgus abi küsida on tugevuse märk! 

Milliseid nippe kasutate vaimse tervise hoidmiseks?

Meie jaoks on väga oluline hoida kindlat hommiku- ja õhturutiini, kus mõlemad on võrdselt olulised. Samuti on äärmiselt tähtis panna enda jaoks paika kindlad piirid nii suhetes, töö- ja koolielus kui kasvõi nutimaailmas. Näiteks kuulub sinna alla EI-ütlemine ehk enda aja ja iseenda väärtustamine (piiride seadmisest oleme rohkem vestelnud 11. osas). 

Väga oluline on seada endale piirid ka sotsiaalmeedia kasutamise osas. Näiteks saab telefonis määrata endale ekraaniaja (ingl k screen time), kus saad ise määrata, kui palju laseb telefon Sul enne lukku minemist sotsiaalmeedias olla. Väga hea nipp, mida mõlemad armastame, on teavituste mahavõtmine enda telefonis. Elu on nii palju ilusam, kui teavitused meie elule pidevalt vahele ei sega. 

Mida tahaksite noortele veel öelda?

Tähtis on mõista, et muutus algab iseendast. Sul on ALATI võimalik oma mõtteviisi, käitumist, harjumusi ja oskuseid muuta, Sa pead seda vaid ise tahtma. Muidugi ei ole see kerge tee, muud kohustused võtavad oma aja, elu on pidevalt kiire ja kõik muu, mida me ettekäändeks toome. Kuid ära unusta, et teed seda enda jaoks. Mitte keegi teine ei õpeta Sind elu nautima, Sa pead iseenda jaoks leidma selle, mis Sind õnnelikuks teeb. Ja tegutse!!! Ka 1% on parem kui 0. Kui Sa pole astunud esimest sammu, ei jõua Sa mitte kuskile. Jah, see on sageli mega hirmus. Kuid ka meie poleks praegu siin, kui me poleks istunud mikri taha ja lindistanud seda esimest osa 😉 

Kuula podcasti siin.

Artikli koostas noorteinfoportaali Teeviit vabatahtlik  Maris Praats

Artikkel on avaldatud 2021. aastal.

Skip to content