Kerttu Kuku: infovaikusest ja sipelgatest

06.11.2022
Liis Enson, noorteinfo peaekspert

Pean kohe alguses tegema ülestunnistuse. Ketran sotsiaalmeedia ja uudisteportaalide infovoos iga päev mitmeid-mitmeid tunde. Ei taha ega julge tihtipeale vaadatagi, milline on mu ametlik ekraaniaja statistika, mida telefon salvestab. Postimehest Delfini, New York Timesist The Guardianini, sealt edasi Facebook, Instagram, Twitter, Tumblr – nimekiri sellest, mida ühes päevas jõuab läbi uurida, saab minna veel edasi.

Miks ma seda teen? Teadmatus teeb mu rahutuks. Pikalt vaikuses olemine paneb aju sügelema ja kihelema. Nagu terve padajaa sipelgaid oleks mu peakolus ringi jooksma hakanud. Momendist, kui esimestest infovooludest on dopamiinilaks verre jõudnud, kaovad sipelgad. Pole vahet, kas see on mõni uus vaimukas TikToki trend, hea säuts või uudis järgmisest valitsuskriisist. Veidi meenutab Pavlovi refleksi – uus info, rahulik aju. Toimib peaaegu nagu kellavärk.

Ma tean, et see ei ole hea näitaja. See ei mõju hästi koolitööde kulgemisele ega veebiväliste hobidega tegelemisele. Vahel leian end midagi taas klõpsamas, isegi mitte teadvustades, et plaanin just seda keskkonda kasutada. Mu näpud mõtlevad aeg-ajalt minu eest. Ma ei naudi seda. Juba mõnda aega mitte. Naudin seda õnnetunnet, mis mul tuleb vaikusest ja rahust. Rahust, mis pesitseb väikestes momentides, kus sipelgad on vaikselt ning tunned, et maailm pöörleb endiselt, ilma et teaksid kõigest kõike. See on nii rahulik ja püsiv. Nii vajalik. Ja ometi olen ma paari tunni pärast uut artiklit läbi ketramas.

Omajagu irooniline on infobuum üleüldiselt. Kui me teame rohkem, siis peaksime ju olema õnnelikumad. Kui teame, mis on valesti, saame astuda samme paremuse suunas. Sorteerida rohkem prügi, protestida, allkirjastada petitsioone või lihtsalt mitte enam segada kokku mitut sorti kodukeemiat, et mürgist auru vältida. Kui teame rohkem, oleme huvitavamad inimesed, kellega tahetakse suhelda maast ja ilmast. Keda ikka pimeduses olemine ja teadmatus aitavad? Kõik on nii kättesaadav, tee vaid oma telefoni lockscreen lahti või pane arvutis Windows tööle. Mis takistab? Takistab see, et see tava ei ole mulle mõeldud. Mitte ühelegi inimajule. Neuroteadlaste Andreas Keili ja Sabine Heimi kokkuvõtvas artiklis, mis käsitleb eri teadusuuringuid infotarbimisest, tuleb välja jahmatav avastus – keskmine inimene töötab päevas läbi kuni 74 GB informatsiooni, mis on sama, kui ühes päevas vaadata järjest 16 filmi. 500 aastat tagasi töötles kõrgelt haritud inimene samas mahus andmeid terve eluaja jooksul. On ikka omajagu erinevust küll.

Maailmas on kaks kurja – liiga palju ja liiga vähe. Kui teame liiga vähe, siis on raske teha kaalukaid otsuseid ning manipulatsiooni oht on suurem. Liiga suur teadmiste kogum aga väsitab. Tuimestab. Üha raskem on reageerida tugevalt ja tundega. Isegi neile sündmustele, mis päriselt tähelepanu vajavad. Energiat on piiratud koguses. Kooli füüsikatundides on omajagu juttu energiast. Keegi aga ei raatsi jagada juhtnööre, kuidas ümber käia tähelepanuenergiaga.

Kui haridussüsteemis see õppetund kohale ei jõudnud, siis elus saab seda ikka ja jälle õppida, läbi kukkuda ja korrata. Parem on püüelda väikeste rahumomentide suunas kui pidevalt maadelda ja torkida peas sumisevat või müdisevad putukapesa. Kõigest ei pea kõike teadma. Olen elus omajagu sellesse ämbrisse astunud. Piitsutanud end mälu- ja mõtteaukude pärast. Vaadanud veidi kõõrdi, kui keegi seltskonnas julgelt ütleb, et pole õrna aimugi, mis ühel või teisel pool maailmas toimub. Tähelepanu, hoolt ja mõttejõudu on piiratud koguses. Seda tasub hoida asjade jaoks, mis seda päriselt nõuavad. Kõike ei pea nägema, kuulma, teadma, kogema. Ajaga loksuvad vajalikud pusletükid paika.

Teadlikkust on vaja. Aga selleks ei pea kõigest kõike teadma. Võimalik, et sinna läheb omajagu aega. Aga ma ei jõua ära oodata päeva, kui sipelgapesa jääb rahulikuks. Mõnikord liiguvad sipelgad veidi ärevamalt, kuid jooksu panemise asemel ootavad hetke või paar. Ning tegutsevad oma pesas edasi. Kinnitan ka, et pärast selle artikli kirjutamist läheb autor ja teeb ühe toreda uinaku. Kuskilt peab ju alustama.

Kasutatud allikas

Heim, Sabine; Keil Andreas, 2017. Too Much Information, Too Little Time: How the Brain Separates Important from Unimportant Things in Our Fast-Paced Media World

https://kids.frontiersin.org/articles/10.3389/frym.2017.00023#ref1

Teose autor on Kerttu Kuku, kelle arvamuslugu saavutas 19–26-aastaste vanusegrupis I koha.

Teeviit Noorteinfoportaali poolt välja kuulutatud loomekonkurss toimus 14.03.22–31.08.22 Euroopa noorte aasta raames ning selle tingimuste kohaselt avaldatakse parimad tööd.

TAGASISIDE
×

Kirjuta meile oma arvamus

Send this to a friend