Keily lugu – ragistasin vihmametsas, püüdsin unistusi ja liblikaid

Autor: Keily Tammaru

Ma töötasin aasta aega Prantsuse Guajaanas Amazonase vihmametsas. Olin liblikapüüdja. See ei ole pelgalt reisijutt või džungliseiklus, vaid see on lugu unistuste täitmisest – elada vihmametsas. Osaliselt võib-olla polegi tähtis reis ise ega džungel, vaid see, et ma tahtsin midagi justkui võimatut ja ma sain, ma jõudsin vihmametsa. Nüüd on kõik võimalik, vajan ainult üha rohkem fantaasiat, et unistada.

Kui tõtt öelda, püüdsin ma ise liblikaid harva, eelkõige lõin turistidele tingimusi, et nemad saaksid liblikaid püüda. Parandasin söödalõkse, kuhu käärivate banaanidega liblikaid meelitasime ja paigutasin sinna toda lõhnavat sööta. Öösiti kallasin generaatoritesse kütust, seadsin üles ööpüügi lõksu: valge lina ja eredad lambid. Tegutsesin keset liigirikast džunglit, kõrvu kostmas öised huiked, möirged, konnalaul, tuulesahinad ja mõtteis mõlkusid kohalike metsajutud. Elasin lodge’s keset metsa, poole tunni tee kaugusel lähimast asulast.

Oma majapidamises majutasime turiste, kes valdavalt tulid Amazonasesse putukaid püüdma. Putukapüük on paljudele oluline hobi, mis pakub tugevaid emotsioone või on töö- ja uurimismaterjal, aga ka äriobjekt. Suur osa püügihuvilisi tulid Jaapanist, kuid oli ka ameeriklasi, sakslasi ja väiksem osa teistest rahvustest. Mõni neist ei tundnud ei inglise ega prantsuse keelt – nõnda tuli käte-jalgade ja piltjoonistega hakkama saada. Oskan inglise ja hispaania keelt, prantsuse keelt õppisin niivõrd-kuivõrd kohapeal (selgeks ei saanud, sest seltskonnas olin harva ja mets ei räägi prantsuse keeles), brasiillannast majapidajannaga suhtlesin oma vigases portugali keeles, mis kippus sageli olema segu kõigist eelnevalt mainitud keeltest. Jutud said alati räägitud.

Minu vihmametsaunistus tekkis millalgi lapsepõlves. Mind võlus mõte massiivsest rohelusest, paljudest-paljudest eriilmelistest looma- ja taimeliikidest, ettekujutus kõrgetest puudest ja nendel rippuvatest liaanidest, hulgast värvilistest õitest ja puuviljadest. Vihmamets oligi just selline. Ainult puuvilju ei saanud puu otsast igal sammul korjata ja vitsutada ning erinevalt mu lapseaja kujutlustest oli vihmamets väga mägine ja alumisel pinnal polnud läbipääsmatut tihnikut, vaid lehevaris. Ma pidasin vihmametsa ohtlikuks. Peaaegu otsesõnu arvasin, et vale puudutus või samm võib olla saatuslik. Eks selles ole omajagu tõtt ka, seda enam, et mobiililevi künklikku džunglisügavusse ei küündi. Ohtlikuks peeti kukkumist või eksimist. Üldjoontes võis metsas rahus ragistada, kuigi tasus tähelepanu pöörata kraapivatele heintele, okkalistele palmidele ja hoiduda maole peale astumast. Surmahirm oli aktuaalne teema ja mõnikord õhtuti magama minnes mõtlesin, kas hommikul ikka ärkan. Igal hommikul ärkasin ja olin üllatunud, et veel üks päev ootab ees. Kõlab võib-olla võõrastavalt, aga tegelikult tõesti pole seal vihmametsas hullu midagi.

Üksinda reisimist pole ma kunagi kartnud ja mind üllatab iga kord, kui imestatakse mu reiside üle. Kui ma seepeale järele mõtlen, leian, et küllap ma omajagu hullumeelne olen. Kogemused panevad meid tajuma aega väärtusliku ja sisutihedana ning reisimine on üks parimatest viisidest saada hulga meeldejäävaid ja õpetavaid elamusi. Mida erinevam on keskkond oma kodukohast, seda intensiivsem on uute elamuste kogemine. Igast võimalusest tasub haarata. Sobiva aja leidmine on ainult valikute küsimus. Võib osta üheotsa lennupileti, võtta koti selga ja astuda tee äärde ning lihtsalt minna või osaleda mõnes vabatahtliku- või koolitusprogrammis. Valikuid on palju ja reisimiseks ei ole tingimata vaja hulka raha sukasäärest välja tõmmata. Vaja on pealehakkamist, kättevõtmist ja lihtsalt minema hakkamist.

Enne kui mu džungliaasta algas, lennutas mu vihmametsaunistus mind Mehhikosse, aga sealsed metsaskäigud ei olnud piisavad. See innustas panustama projekti kirjutamisse, mis viis üle kümne Euroopa noore Nepaali, Mosambiiki ja Indoneesiasse. See soov on lükanud käima mitmeid väiksemaid ettevõtmisi ja valikuid mu elus. Lõpuks jõudsin ka vihmametsa. Nüüd on mu džunglielust aasta möödas. Lugusid ja kogemust jätkub aga kogu eluks. Käin meeleldi mõnes koolis kõnelemas džunglist, läikivsinistest liblikatest, keda oskan endale ligi meelitada, näitan maailma suurimaid putukaid, räägin reisimisest ja sellest, et kõik on päriselt võimalik.

Selfie puuboaga. Kuna kohalikud töömehed teda kartsid, tuli ta katusetaladelt alla võtta.

0

Meie partnerid

TAGASISIDE
×

Kirjuta meile oma arvamus