Katrini kogemuslugu: Aeg iseendale tõi mind reaalsusesse tagasi

Noorteinfoportaali‌ ‌Teeviit‌ ‌2020‌ märtsi ‌teemaks‌ oli ‌digielu ja meediapädevus, alapealkirjaga ,,Minu mänguväljak internet”, milles tutvustasime teile erinevaid külgi interneti ohutusest ja digipädevustest. Oma kogemusest seoses internetivaba nädalavahetusega jagab mõtteid abiturient Katrin Veek. 

2019.aasta lõpus otsustasin ma 10 tunniks nutiseadme tagaplaanile heita, et piirata oma ekraani kasutusaega.  Nüüd, mitu kuud hiljem proovisin järele, kuidas elada terve nädalavahetus nutivabalt.

Minu väljakutse algas reede õhtul kell 21:30, mõni minut varem saatsin veel viimased vajalikud sõnumid, et öelda tuttavatele oma telefoninumber ja seadistasin rakendused puhkerežiimile. Pärast seda lülitasin interneti välja, sulgesin sülearvuti kaane ja jätsin telefoni öökapile. Seda kõike 60 tunniks. 

Ajal, mil ma nutiseadmed ja interneti oma elust kõrvale olin heitnud, elasin elu nagu oleks see üks seikluse osa üheksa aasta tagusest ajast, kui keegi ei vaadanud elu läbi sotsiaalmeedia filtrite või ei nautinud vaatamisväärsusi ekraanilt. Mul oli lõpuks ometi aega iseenda jaoks ning taasavastasin hobid, millele olin ammuilma lasknud tolmukorra peale tekkida. Kitarr vajas häälestamist, süntesaator kapi otsast alla võtmist või spordimatt puhastamist. Suurima muutusena võib välja tuua raamatud minu öökapil. 

60 tundi ehk ei olegi nii kaua, kui mõelda, et võtad nädalavahetusel teekonna ette kaubanduskeskustesse või pidulikule üritusele, kuhu said paar kuud tagasi kutse ning telefoni kasutamine ei tuleks viisakusest juba kõne alla, kuid kodus olles.. see on piisav aeg. Kui küsida, kas mul oli kordki soov telefon kätte võtta ja ajajoon üle vaadata, siis loomulikult, kuid alailma ma ei mõelnud, et kes mulle kirjutanud võiks olla või mida meedia täna kajastab, see oli teisejärguline.

Ootamatult oli kätte jõudnud esmaspäeva hommik ning endalegi üllatuseks ei jooksnud ma esimese asjana telefoni haarama, vaid nautisin vaikust. Mis aga juhtus siis, kui ma interneti sisse lülitasin? Hulganisti sõnumeid, pilte ja uudiseid. Informatsiooni oli vastuvõtmiseks ehk liiga palju, kuid ometigi tundsin mingisugust kergendust, et nüüd on ootamine lõpuks läbi ja ma näen, mida teised teevad. Mitu päeva ei saanud ma teha pärast äratuskella oma igahommikust Facebooki-tiiru või ei näinud, mida põnevat Youtube ,,Soovitatav” lahtris pakub, olin olnud täielikus teadmatuses. 

Ühtki kõne ma selle aja jooksul vastu võtma ei pidanud ja soovist telefon mitte kätte võtta ei valinud ma ka ise kellegi numbrit. Tõdesin taaskord, et selleks, et teada saada, kuidas kellelgi läheb või mida põletavat neil öelda on, tuleb vastuseid otsida sotsiaalmeediast, mitte telefoni kõlarist.

60 tundi sotsiaalmeediast eemalolekut inimesele, kes on harjunud nädalas 40 tundi telefoni kasutama, oli väljakutsuv. Ometigi aitas aeg iseendale tõele näkku vaadata ja tuua mind natukenegi rohkem reaalsesse maailma tagasi. Kas ma teeksin seda uuesti? Nii pikalt kindlasti mitte, eriti kodus olles, kuid väljakutse ,,Üks päev internetita” on kindlasti miski, mida lähiajal taas proovin, sest see vabastab mind teatud ,,kohustustest”.

Küsis Teeviit sisuloome tiimi vabatahtlik Helerin Leemets.

Loe veel sarnasel teemal:

Meie partnerid

TAGASISIDE
×

Kirjuta meile oma arvamus