Karolini kogemuslugu: meil kõigil on omad probleemid

Oktoober on vaimse tervise kuu ning seetõttu oleme võtnud ühendust blogijaga, kes jagab enda kogemusi seoses vaimse tervise ning suunamudijaks olemisega. Teiega jagab lugu Karolin Pojo.

Mina olen Karolin ja soovin teiega jagada oma lugu. Olen täiesti tavaline inimene, mul on soe kodu ja hea pere, kes toetavad mind igas asjas. Mul on tavaline keha, puuduvad igasugused silmatorkavad erisused, mind pole kunagi koolis ega mujal kiusatud.  

Minu kokkupuuted vaimse tervise teemaga said alguse lapsepõlves, mil tekkisid esimesed suitsiidimõtted ja probleemid keha tajumisega. Nende mõtete põhjus on alati olnud minu jaoks omamoodi mõistatus, sest mu elul ei ole tegelikult midagi viga. Esimest korda rääkisin sellest kui halvasti ma end tegelikult tunnen emale kui olin 14-aastane. Psühhiaatri juurde vastuvõtuaja saamine võttis mitu kuud, kus sain diagnoosiks aktiivsus-tähelepanuhäire ning ravimid. Ravim tekitas ärevust, mistõttu lõpetasin peagi selle võtmise. Ühel hetkel vajasin aga väga kiiret abi. Seekord jõudsin psühhiaatri juurde kiiresti ning jagasin oma probleeme ausalt, nii depressioonist kui ka söömise probleemist, mis mind kimbutas – anoreksia.

Anoreksia on salakaval  ja tõsine haigus, mis halvab igasuguse motivatsiooni paraneda ning kuigi rääkisime arstiga erinevatest ravimeetoditest, proovisin järjekindlalt ise kodus söömisega hakkama saada. See aga ei toiminud. Ainuke variant paranemiseks oli söömishäirete kliinik, kuhu järjekorrad on väga pikad ning otsustasin ikkagi ise edasi proovida. Suvi oli käes ning söömine tundus kuidagi lihtsam. Sõin kogu suve palju ja kui keha on pikka aega näljas olnud, tekib sellest nn ekstreemne nälg, kus sa tunned, et ükskõik kui palju sa ka sööd, on kõht ikkagi tühi.  Minu söömishäire jaoks see oli see üks hirmutavamaid asju ning tegelikult on endiselt. Saabus september ja tekkis tagasilöök. Mu ellu tuli buliimia. Vahel väga harva väljutasin toitu ka varem, aga septembris hakkas seda aina sagedamini juhtuma. Sattusin sellest justkui sõltuvusse ja mul oli tunne, et ma vajan toitu lihtsalt selleks, et seda välja oksendada.

Professionaalne abi viis paranemiseni

Rääkisin sõltuvusest ka oma arstiga ning mulle võimaldati väga kiiresti koht söömishäirete kliinikus. 

Mäletan, kui küsisin oma toakaaslase käest, et kui kaua tema kliinikus olnud on ja ta vastas, et 5 nädalat. Ma olin väga üllatanud. Siis ma veel ei teadnud, et ma jään haiglasse neljaks kuuks.

Minu jaoks oli lohutav see, et kõikidel teistel mu ümber oli sama probleem nagu mul endal ja nad said päriselt aru, mida ma tunnen. Ma ei olnud oma söömishäirega üksi, nemad olid teinud täpselt samu asju, mis mina, nemad olid mõelnud ja tundnud täpselt samu asju nagu mina.   

Päevad kulgesid väga kindlas rutiinis, toimusid pidevad teraapiad. Sain enda kohta väga palju teada, aga tekkis ka palju küsimusi, millele vastuseid veel otsin.

Kõige olulisemaks pean seda, et tekkis mõistmine: me kõik oleme inimesed ja meil kõigil on omad probleemid. Inimeseks olemine hõlmab endas nii paljut, et see tekitab segadust ja see on täiesti okei tunda kõiki neid tundeid, olla segaduses.  

Nii pikalt haiglas olles, tekib mingi hetk lootusetus, kuid see asendus ühel hetkel teadmisega, et ma olen valmis lahkuma. Rääkisin sellest oma raviarstiga ning ta nõustus minuga. Loomulikult jäid arstivisiidid ja kontroll, kuid olin lõpuks taas kodus.  

Alguses oli raske tavaeluga ära harjuda. Esimese kuu olin kodus ja koduõppel, kuna ma ei tahtnud nii järske muutuseid. Kindlasti aitas mind sama söömisrutiini jälgimine, mille haiglast kaasa sain-  5-6 toidukorda päevas, 3 suuremat toidukorda ja 2-3 oodet. Olin juba pikemat aega kodus olles mõelnud jõusaalis käimisele, kus raskusi tõsta, kuna paljud, kes on söömishäiretega hädas olnud teevad seda ning see  motiveeris neid sööma. Proovisin jõusaali treeninguid ning see sobis minu jaoks. Nüüdseks saan endale lubada süüa sisetunde järgi ja regulaarselt trennis käia.

Kui on tunne, et ei saa enam üksinda hakkama

Kindlasti on internetis väga palju võimalusi endale abi otsida. On erinevaid lehekülgi, mis on mõeldud vaimsele tervisele, eesti keeles ning inglise keeles ja on veebilehti, kus saad professionaalse abiga sõnumineerida, kui ei soovi telefoniga rääkida.

Spetsialisti juurde pöördumine võiks toimida siis, kui sul on tunne, et see probleem segab su tavalist elu ning sa ei saa üksinda hakkama.

Kogemuste jagamine aitab teisi

Peale haiglat tuli mul idee teha enda youtube kanal, kuna ma tahtsin jagada oma kogemusi. Eestis ei ole väga palju juutubereid, kes räägivad vaimsest tervisest, samuti on see teema ühiskonnas tihtipeale naeruvääristatud, sellest ka minu otsus sellest rohkem rääkima hakata. 

Ma tean kui halb tunne on oma muredes üksinda olla ja tunda, et keegi ei saa sinust aru. Loomulikult on mõnedest asjadest raske rääkida, vaimne tervis on väga personaalne teema. On ka mingid asjad, mis ma olen endale hoidnud, sest ma ei oska rääkida sellest, millest ma ise veel täpselt aru ei saa.

Enamustel inimestel, kes on sotsiaalmeedias aktiivsed on kalduvus jagada ainult positiivseid asju. See ei ole iseenesest halb, aga see võib kaudselt halba teha, kuna elu koosneb ju nii tõusudest kui mõõnadest. Kui jälgid paljusid inimesi, kes kogu aeg postitavad kui hea nende elu on, siis võib kõige selle taustal tekkida arusaam, et minu elu ei ole piisavalt hea ja ma pole midagi saavutanud. Pildid “perfektsetest kehadest”, mis tegelikult on kas töödeldud pildid või lihtsalt kaval poseerimine ning hea valgustust, jätavad noorele inimesele vale mulje ja hakkavad teda sisemiselt lõhkuma – mina ei ole ilus, mina ei ole ideaalne. Me kipume ennast kogu aeg võrdlema kõigiga keda näeme ja tahtma seda, mida meil tundub, et ei ole.

Üks asi, mida mina üritan teha ja soovitan ka teistele on “koristada” oma sotsiaalmeediat aeg-ajalt. Lihtsalt vaadata üle, keda sa jälgid Instagrammis ja küsida enda käest, et kas see inimene keda ma jälgin toob minus välja halva või hea? Kas ma võrdlen teda endaga? Milliseid mõtteid ma mõtlen ja mida ma tunnen teda jälgides? Need lihtsad küsimused ning „koristatud“ kontod võivad päästa sind paljudest vaevadest.

Teiseks soovituseks on hobi leidmine endale. See ei pea olema jõusaalis käimine ega midagi suurt. Selleks võib olla näiteks joonistamine, kirjutamine, ristsõnade lahendamine jne. Midagi, mis sind motiveerib teki alt välja tulema.

Kõige tähtsam on ka endaga aus olemine, kui sa tunned,et midagi on valesti ja sul ei ole kõik korras siis tunnista seda endale ja räägi kellelegi, keda sa usaldad ning vajadusel ära karda abi küsida ka mõne spetsialisti käest.

 


Kiiremates küsimustes pöördu või helista:

  • 6314300 psühholoogilise kriisiabi telefon (tööpäeviti kl 9-20)
  • 731 8764 Valvearsti/valveõe telefon  (Psühhiaatriakliiniku erakorraline vastuvõtt Tartus, Raja 31, kabinet B 1002, I korrus)
  • 6142644 registratuur PERH Psühhiaatriapolikliinik, Paldiski mnt 52, Tallinnas
  • 116111 Lasteabi infoliin, nii lastele, noortele ja täiskasvanutele. Tasuta, anonüümne ja 24/7
  • 6558 088 (eesti keel), 655 5688 (vene keel) emotsionaalse toe telefon (iga päev kl 19-07)

Loe veel sarnasel teemal:

TAGASISIDE
×

Kirjuta meile oma arvamus