Karola Kivilo kogemuslugu: vabatahtlik panustamine, kui baasvajadus

Kui Maslowi vajaduse hierarhiat vaadata ringjas mudelis, moodustavad füsioloogilised vajadused küll väga suure, kuid pinnapealse ringi ning hoopis iseendasse vaadates näeme, et inimese kõige suurem ja järelejätmatuv vajadus on luua siin maailmas midagi head ehk eneseteostus. Täites vajaduse oma elueesmärki järgida ja muuta oma tegudega maailma paremaks, saame tunda end õnnelikuma. Seetõttu olen ka mina hakanud käima vabatahtliku radu mööda juba enne veel, kui aru sain miks. 

Esimest korda puutusin vabatahtliku tööga kokku läbi Eesti Rohelise Liikumise Roheliste rattaretkel abistamas. Peale rattaga kilomeetrite väntamist aitasin viia läbi kasutatud materjalidest kinkekoti töötube. 2 aastal olen aidanud roheväljakutse teemapäevi läbi viia ning vastutanud sponsorite leidmise ning osalejate auhindade kohale toimetamise eest, mis oli enese distsiplineerimise, ajaplaneerimise, asjakohase teaduslik info leidmise osas väga huvitav ning tõi välja kohti iseendas, mille olemasolust varem ei teadnud. Seda kõike ülikooli kõrvalt. 

Mõni suvi tagasi osalesin esimest korda Viljandi Folgil ning seda eelkõige läbi panuse Eesti Rohelise Liikumise keskkonnatelkides iga päev teatud hulga tunde veeta ning huvitatutele lähemalt keskkonna valdkonna teemasid rääkida. Ka seal lõin teiste vabatahtlike näol väärtuste ja maailmavaate kattumisel toredaid kontakte ning õppisin ise läbi väga mitmetasandilistele küsimustele vastuste leidmise abil rohkem mõistma teemasid, millest varem teadsin, kuid väga hästi edasi anda ei osanud. 

Pikem ja välismaisem kogemus on 2 kuu pikkune WWOOFING (World Wide Work of Organic Farms vabatahtlik töö) Itaalias ökokülas, mägedes väikeses talus ning kodurestoranis. Ökokülas elasin jurtas, lõikasin oliivipuu oksi juhtnööridega mõelda nagu oliivipuu, ja muid vajaminevaid töid tehes ning selle eest saades seal elada ja süüa. Sealsest mere äärsest piirkonnast liikusin edasi kesk-Itaaliasse, mägedesse, kus elasin künka tipus puust päikesesoojusega köetavas ehitises ning aitasin perel külvata kikerherneid, lõigata rosmariinioksi, ehitada maja mäe külje sisse, korjata ja puhastada mandleid, hoolitseda kanade eest ja mida kõik veel ühes permakultuuri aias teha vaja oli. Liikusin sealt viimasesse kohta Vesuuvi vulkaani lähistele väikesesse külasse, kus kohalikus kodurestoranis aitasin pisut köögi poolel, kuid eelkõige eesleid ja hanesid toita, lehmade lauta koristada ja keti otsas lehma ühelt mägiselt terrassilt teisele viia. Koht pidavat olema Nutella metspähklite istanduse paik ning elasime seal koos prantslannast neiuga, kes minu eest itaalia keelt kõneles. Kui esimeses kahes kohas sai inglise keeles liigagi hästi hakkama, oli viimases paigas keelebarjäär suur ning pingeid tekkis märkimisväärselt. See vabatahtlik töö oli mu esimene pikemalt aega välismaal elamise kogemus ning ühelt poolt väga seiklusrikas, uut ja põnevat pakkuv, lummavaid loodusvaateid täis, kuid samas väga raske sisemine töö iseendaga, mis tõi välja konfliktsed kohad ning valukohad ning olemata vähe valmistunud selliseks intensiivseks õppimiseks, mida seal kogesin. 

Kõik kohad pakkusid mulle lummava vaatega ööbimiskohad ja toidu ning võimaluse kogeda ja õppida ning kauapüsivaid suhteid luua. Kuid eelkõige pakkus see välismaine kogemus võimalust iseendasse vaadata ning sundis endas vastuolulistele kohtadele tähelepanu tooma ning nendega tegelema asuma. 

Praegu töötan projektijuhina kliimaõigluse ja süsteemsete muutuste teemal Eesti Rohelises Liikumises. Lisaks pakun tugikuulajana seltsi vaimse puudega vanemale naisterahavale ja paneme koos puslesid. Samuti osalen aktiivselt Fridays For Future kliimastreikides, et olla see hääl, mis nõuab oma tegevustes arvestamist loodusseadustega ning vastutustunnet ja tagamist paljudele tulevatele põlvedele elamisväärsed tingimused ja terved elu toetavad ökosüsteemid. 

Tänu vabatahtlikule tööle olen leidnud justkui oma missiooni ja selle, mis minu hinge rahulolu loob ja selgust aiatab oma tegemistes hoida. Minu puhul on see soov hoolitseda selle eest, et inimesed ( ja olen seda laiendanud elule kui sellisele) mu ümber oleks kuuldud, mõistetud ja hoolitud. 

Kui varasemalt tegin vabatahtlikku tööd eelkõige iseenda avastamiseks ja võimaluste loomiseks siis olen liikunud sealt endast välja poole sooviga vähendada kannatusi ning luua kohalike tegudega väärtust, kuid teiselt poolt ka laiemal süsteemsel tasandil liikuda maailma poole, mis on kaasav, hooliv ja elu väärtustava suhtumisega ning hoiame seda. 

Karola Kivilo, Eesti Rohelise Liikumise projektijuht, Bsc loodusturismi erialas, vabatahtlik 

Loe veel sarnasel teemal:

Meie partnerid

TAGASISIDE
×

Kirjuta meile oma arvamus