fbpx

Kaisi kogemuslugu: teekond koomiksi loomiseni

Seekord jagame Kaisi Pillarti lugu koomiksite loomisest.

Minu nimi on Kaisi Pillart. Olen 17-aastane, elan Keilas ning õpin Tallinna 32. Keskkoolis. Sel suvel teostasin oma unistuse luua meeleoluka koomiksi, mille sündmustik on inspireeritud mineviku suurkujude peadpööritavatest seiklustest ning elukäigust. Nüüd soovin oma tööd ka teistega jagada ja “Baburi koomiksit” lugejatele tutvustada.

Olen joonistamisega tegelenud juba väiksest saati. Mu vanaema on öelnud, et pisipõnnina lasteaiast koju tulles ei jõudnud ma enne jopetki seljast võtta kui juba joonistama asusin. Mulle meeldis lapsena välja mõelda lugusid ning kirjutada ja illustreerida väikseid raamatuid. Käisin mitmes kunstiringis ning veetsin iga oma vaba hetke kunstitarvete seltsis. 13-aastasena õppisin iseseisvalt õlivärve kasutama ning pärast seda sai maalikunstist minu suurim kirg.

Olen alati harrastanud pigem realistlikke kunstistiile, seepärast soovisin end proovile panna ja katsetada midagi uut. Otsustasin joonistada digitaalse koomiksi, mis paistaks silma oma lõbusa ning humoorika tooni poolest ja tooks lugejateni põneva ajaloost inspireeritud loo.

Koomiksi nimi on “Baburi koomiks”, see on tuletatud keiser Baburi autobiograafiast, mis kannab nime “Baburi raamat”. Koomiks keskendub monarhi elule ja seiklustele. Babur oli Kesk-Aasia päritolu valitseja, kes pani 1526. aastal aluse Mogulite impeeriumile Indias.  Võtsin joonistades inspiratsiooni 16. sajandi miniatuurmaalidest, kuna soovisin tuua need mineviku kunstiteosed läbi digitaalsete illustratsioonide tänapäeva inimesteni. Lisaks ajaloolistele faktidele võib minu töös näha veel liigutavat isa-poja vahelist suhet ning Baburi isiklikku teekonda, mille käigus kogenematu lapskuningas sirgus enesekindlaks valitsejaks. Koomiks on nii meelelahutuslik kui ka hariv, hea esimene samm inimesele, kes on teemast huvitatud ning soovib kas India või islami ajalugu õppima hakata. Illustratsioonid on lõbusad ning dialoog lihtne, seepärast sobib koomiks hästi ka lastele lugemiseks. 

Koomiksit tehes avastasin, et uue stiili omandamine on raske ning kahjuks pean tõdema, et alati pole joonistamine lõbus tegevus. Tundide viisi harjutamine võib muutuda kurnavaks ning läbipõlemisoht ripub iga innuka kunstiharrastaja pea kohal. Ometi aga, oma raske töö vilju teistega jagades ning vaatajate reaktsioone nähes, vaev ununeb. Minu tööd on tehtud teiste rõõmuks ning kuigi mulle meeldib joonistada ja ma armastan kunsti, soovin ennekõike läbi selle teisi inspireerida ning tekitada inimestele head meelt. Loometöö on müstiline ning sellel on oma võlu, mida on raske sõnadesse panna või teaduslikult seletada. Olen ise märganud, et kunst suudab teha inimesi õnnelikuks, tuua esile erinevaid emotsioone ning sügavaid tundeid.

Esimese tõuke, mis innustas mind oma kunsti jagama, sain Keila Noortekeskusest. Töötasin seal maleva raames kolmel suve ning sealsete noorsootöötajate abiga korraldasin oma esimese isikunäituse. Maalid, mida näitusel esitasin olid pastelsed ning sürrealistlikud, sarnase stiili jälgi võib näha ka mu hilisemates töödes ning koomiksis. Malev võimaldas mul juba noores eas omandada vajalikke oskusi, mis edaspidises elus ning tulevastel töökohtadel kasuks on tulnud. Lisaks väärtuslikule töökogemusele, õpetas Noortekeskuses veedetud aeg mind olema kohusetundlikum ja iseseisvam.

14-aastasena hakkasin kaasõpilastele ning õpetajatele enda tehtud kaarte ja maale tellimusel tegema. Selle käigus õppisin üht-teist nii aja planeerimise kui ka suhtlemisoskuse kohta. Kuna tellimusi oli palju osutus koormus, mille oma õlgadele võtsin, liiga suureks. Tundsin, et minu loometöös oli tekkinud seisak ning  leidsin, et uute stiilide proovimine võib aidata mul paremini ennast väljendada. Seepärast võtsin nõuks osaleda võimalikult paljudel erinevatel kursustel ja töötubades, minu huvialad ulatusid arhitektuurijoonistamisest Türgi marmoristamise (Ebru kunsti) ning skulptuurmaalini välja. Otsustasin kasutada igat võimalust mis laiendaks mu loomingulist eneseväljendust. Selle käigus omandatud julge suhtumine ning suur kogemustepagas tuli koomiksit tehes kasuks. 

Samuti olen saanud palju innustust koolist. Tänu toetavatele ja tegusatele õpetajatele on mul olnud võimalus osa võtta mitmest huvitavast projektist. Näiteks olen Tallinna 32. Keskkoolis üks Ajaloo Aktiivi asutajatest. Ajaloo Aktiiv pakub õpilastele võimalust üritusi planeerida ning koolielust innukamalt osa võtta.  Olin ka oma koolis 2020.a. sotsiaalainete aasta tegija ning saavutasin samal aastal  riiklikul ajaloo olümpiaadil Tallinnas teise ning lõppvoorus kuuenda koha. Ühtlasi olen oma ajaloo alaseid teadmisi inimestega jaganud ka väljaspool kooli, näiteks sain Open Hause Tallinna raames kätt proovida giiditöös. Koomiksis põimisin nii oma ajaloo kui ka kunsti huvi ning see tegi mu töö omanäoliseks ning põnevaks.

Tulevikus soovin kindlasti kunsti tegemisega jätkata ja oma hobisid edasi arendada. Ma ei plaani uute asjade katsetamise ning üha suuremate väljakutsete otsimisega lõpetada, vaid kavatsen end ka edaspidi proovile panna. 59 leheküljelise koomiksiraamatu tegemine on mulle tõestuseks, et end kokku võttes suudan luua huvitavaid ning vahvaid asju, mis valmistavad inimestele rõõmu ning meelehead. Usun, et “Baburi koomiks” ei jää mu viimaseks suureks projektiks ning on vaid esimene samm minu loomingulisel teekonnal.  

Huvilistel on võimalik mu koomiksit lugeda https://baburikoomiks.wixsite.com/mysite  

Loe veel sarnasel teemal:

TAGASISIDE
×

Kirjuta meile oma arvamus