fbpx

Juhuslikult noorsootöösse tööle, kuid läbi kogemuse omandamise ja õppimise jäänud erialale truuks 

Väga palju on arutletud teemal, kust tulevad meie erialavalikuid. Ka noorsootöö kui eriala ei ole erand. Siinkohal võib tuua hulgaliselt näited, kus noorsootöötaja on teinud oma elukutse valiku tulenevalt mingisugusele positiivsele kogemusele või elamusele noorena osaledes noorsootöö tegevustes.

Nii on ta näiteks noorena käinud mõnes toredas laagris või noortekeksus, kus ta imetles noorsootöötajate tööd. Või vastupidi, on noorsootöötajaid, kes on valinud noorsootöö eriala, sest nooruseas on ise kokku puutunud erinevate väljakutsetega ja oma kogemuse tõttu soovinud saada noorsootöötajaks, et noori ja nende arengut toetada. Eriala valikute näiteid on rohkelt, aga uurisime kolmelt tegutsevalt noorsootöötajalt, kes ka samaaegselt õpivad noorsootööd Tallinna Ülikoolis, kuidas nad on sattunud noorsootöö valdkonda tööle ja kuidas noorsootöö õpingud on toetanud nende professionaalset arengut.

Oleme valinud tudengid, kes alguses võib-olla ei olnud mõelnud noorsootööle kui kutsumusele ja sattusid noorsootöösse kuidagi juhuslikult, kuid töötades noorsootöötajana ja õppides noorsootööd said nad kindluse, et see on just see eriala, mis neid paelub.

Saame tuttavaks – Mai Pitsner

Kõigepealt saame tuttavaks III kursuse tudengi Mai Pitsneriga, kes on töötanud juba 2014. aastast noorsootöötajana robootika huviringide juhendajana ja võitnud parima juhendaja tiitli. Mai kirjeldab oma teekonda noorsootöötaja ametikohani järgmiselt: “Ma olen olnud kui Hunt Kriimsilm, kes pidanud elus üheksat eri ametit, iga töö juures andes endast parima, kuid alati tundes, et see on vaid vahepeatus järgmise ametini. Esimest korda mõistsin sõna kutsumus (sisemine vajadus) tähendust, kui hakkasime koos 16 noore ja kahe robotiga ühes väikeses klassiruumis tegutsema. Mul ei olnud ei noorte ega tehnoloogiaga töötamise kogemust, introverdina ma ei kipu pea ees tundmatus kohas vette hüppama ning mul võtab aega, et uute olukordadega harjuda, kuid viimased kuus aastat oma tööd tehes olen tundnud suurel määral rõõmu, rahulolu, eneseteostust, enesekindlust ning kordaminekuid”

Praegu tunneb Mai uhkust selle üle, et mitmete aastate jooksul on tema huviringi noored olnud võistlustel edukad ning tänu temale on ka lapsevanemad rohkem kaasatud huviringide töösse. Kõige enam hindab ta noorsootöö õpingute kogemuse juures isiklikku arengut, mida noorsootöö erialal õppimine on toetanud. Väga paljud õppeained, mis aitavad paremini ette valmistuda tööks koos noortega, on praktilise loomuga ning läbi selle pakuvad noorsootöö tudengile väärtuslikke enda võimekust ja iseloomu arendavaid väljakutseid. Mai tuletab endale meelde, et ülikooli astudes noorsootöö õpingutele olid tema ootused väga kõrged ning praegu ta kinnitab: “Saan rahuliku südamega öelda, et ei ole pidanud pettuma. Mu maailmapilt on avardanud ning olen õppinud veelgi paremini tehnoloogiahariduse kõrval märkama nö pehmete oskuste (tiimitöö, ajaplaneerimine, sotsiaalsed oskused jne) arendamise vajadust. Kursusevanemana olen ise õppinud paremini aega planeerima ja liidrirolli raskust kandma. Alles rakenduskõrghariduse õpingute ajal olen mõistnud, et näen ennast tulevikus noorsootöö spetsialistina ning kui kevadel praegusel õppetasemel lõpetan, siis võimalusel jätkan õpinguid noorsootöö korralduse erialal TLÜ magistriõppes”.

Saame tuttavaks – Eve Aasa

Eve Aasa, kes õpib praegu II kursusel noorsootöö õppekaval, kirjeldab oma jõudmist noorsootöö valdkonda järgmiselt: “Lõpetasin gümnaasiumi 20 aastat tagasi ning sel ajal ei teadnud ma, kes ma olen ja mida ma tahan elus teha. Olen eelnevalt terve oma elu töötanud teenindusvaldkonnas ning tegelenud sealhulgas juhtimis- ja personalitööga. Sattusin noorsöötöö valdkonda juhuslikult 2018. aasta sügisel, kui kohalikus noortekeskuses otsiti abitöölist. Sain suhteliselt koheselt aru, et see on valdkond kus tunnen ennast hästi ning see sobib minule, olen alati noortega saanud kiirelt kontakti ning tunnen ennast hingelt igavese noorena. Hakkasin jooksvalt ennast valdkonnaga kurssi viima ning otsisin erinevaid võimalusi ennast noorsootöö erialal täiendada. Minu jaoks on oluline, et töötades laste ja noortega peab olema vastav haridus või kvalifikatsioon ning läksingi õppima noorsootööd.”

Noorsootöö õpingud on andnud Evele enesekindluse ja julguse muuta meie ühiskond paremaks. Ülikoolis toimub noorsootöö tsükliõppena, mis on suurepärane võimalus omandada kõrgharidus ka pereelu ja töö kõrvalt. Selline korraldus tugevdab inimeses tahtejõudu ja sihikindlust, kuna iseseisvalt õppimist on väga palju, arendab erinevaid koostöövorme kursusekaaslaste vahel, mis omakorda sunnib meid tihti raamidest väljapoole mõtlema. Eve on innustunud sellest, kui lai ja mitmekesine on noorsootöö valdkond. Näiteks olles lisaks noorsootöötajale joogaõpetaja, annab ta gümnaasiumi osas valikainena joogat, kus aitab noortel tegeleda oma vaimse tervisega ning samaaegselt mõtisklevad erinevatel noori puudutavatel teemadel. Eve sõnul on noorsootöö imeline valdkond, kus noorsootöötajate kätes on võim midagi muuta ja aidata noortel kohaneda meid ümbritseva maailmaga. Olles kolme poja ema, näeb Eve kõrvalt, kui raske on olla tänapäeval noor. Eve armastab oma tööd ja usub, et noortelt  on meil väga palju õppida.

Saame tuttavaks – Veronika Paletzky

Vaatamata sellele, et Veronika Paletzky alustas alles 2020. aastal oma noorsootöö õpinguid Tallinna Ülikoolis, on ta töötanud noortevaldkonnas juba kümme aastat. Kui Veronika hakkas noortekeskuses  noorsootöötajana tööle,  ei teadnud ta valdkonnast veel eriti palju ja ei osanud endale ette kujutada, et sellest saab tulevikus tema kutsumus. Noorsootöö õpingud tundusid talle kitsa erialase valdkonnana, mis seab karjäärialaselt piirid ja võimaldab ainult noortekeskuses töötada, seega jäi tol ajal veel noorsootöö eriala kõrgharidus omandamata. Oli vaja veel aega sisemiselt küpseda. Ühel hetkel sai temast Kohilas noortekeskuse juhataja. Töö oli väga mitmekülgne. Veronika mäletab: “Puutusin oma töös kokku paljude erinevate ja erineva taustaga noortega. Tuli olla loov ja loominguline. Ka rahvusvaheline noorsootöö sai osa minu igapäevast”. Kolm ja pool aastat tagasi sattus aga Veronika tööle teise noorsootöö keskkonda, nimelt Kohila Gümnaasiumi koolinoorsootöötajaks ehk huvijuhiks.

Veronika mõtestab seda aega: “Olen väga õnnelik, et see võimalus mulle tekkis, sest see töö on mulle näidanud noorsootööd hoopis teise nurga alt. Viimane kevad oli eriti väljakutsete rohke. Suureks väljakutseks oli nooreni jõudmine, kui sa temaga silmast silma ei näe”. See oli ka aeg kui Veronika otsustas astuda õppima ülikooli noorsootöö õppekavale. Noorsootööd õppides on tal enda sõnul juba esimesel kursusel väga põnev, sest ta saab läbida palju põnevaid praktikaid ning õpingud on aidanud tal veelgi enam mõista noorsootöö eriala olulisust tänapäeva ühiskonnas ja oma rolli  noorte arengu toetamisel. 

Arvestades maailmas valitsevat olukorda ja meelestatust, on noorsootöövaldkonnas töötavatel inimestel eriti oluline roll nüüd ja tulevikus olla noorte jaoks olemas ja neid toetada. Noori jääb aina vähemaks, seega aina rohkem tuleb pöörata neile tähelepanu individuaalselt ja neid kuulata.

Noorsootöö õpingud on andnud ka juba tegutsevatele noorsootöötajatele uusi teadmisi ja oskusi noorte paremaks tundmiseks, nende kuulamiseks, nendega arvestamiseks ja koos nendega tegutsemiseks.

TLÜ Noorsootöö õppekavaga saab lähemalt tutvuda https://www.tlu.ee/hti/noorsootoo

Koostas: Tanja Dibou, TLÜ noorsootöö lektor

Loe veel sarnasel teemal:

TAGASISIDE
×

Kirjuta meile oma arvamus