fbpx

Helis Järvepere-Luik kogemuslugu: olen tänulik absoluutselt kõige eest

Noorteinfoportaali Teeviit detsembri teemaks on väärtused. Seekord räägib Helis Järvepere-Luik enda väärtustest.

Mina olen Helis Järvepere-Luik. Olen Kundast pärit 21-aastane rõõmsameelne neiu ning  tänaseks olen elanud Tallinnas kaks ja pool aastat. Peamiselt jaotub minu aeg isaga  töölkäimise, kooli, koguduse, muusika, sportimise ja sõpradega olemise vahel. Igapäevaselt  pean tähtsaks rutiinset elulaadi ja samas ka oskust puhata. Üleüldiselt meeldib mulle alati olla pidevas arengus ning avastada uusi mõtteid elu, iseenda ja teiste inimeste kohta. Olen põnevil  erinevatest eluetappidest kui ka raskustest, mis loovad võimalusi leida elamiseks uudseid kvaliteete ja väljavaateid. Arvan, et iseenda analüüsimine ja oma hingesisemusest sidusa  arusaamise kujundamine on väärtus, mis avab ukse tõeliselt ka teiste inimeste abistamiseks  ning väljapoole suunatud elu elamiseks. 

Kuidas jõudsid tee koguduseni?  

Olin 13-aastane teismeline, kui sattusin esimest korda kristlikkusse suvelaagrisse. Ma ei  teadnud tol hetkel, et seda korraldab kogudus ning läksin sinna täiesti üksi. Üsna pea sain aru,  et sealsed noored usuvad Jumalasse ning nende elu väärtused on Piiblipõhised. Praegu tagasi  vaadates on üllatav, kui normaalne ja meeldiv kristlik maailmapilt mulle koheselt tundus, arvestades, et tulen võrdlemisi usuvõõrast taustast. Kõik sai mulle kiirelt koduseks ning  hakkasin vaikselt sealsete noortega suhtlema, kes vastasid mu küsimustele ja veetsid minuga  aega. Esimeste aastate jooksul astusin kristlusele omased vajalikud isiklikud sammud, et  liigitada end kristlaseks. Regulaarselt hakkasin koguduse jumalateenistustel käima alles 16- aastaselt. Minu kodukirikuks sai Rakvere Karmeli kogudus. 

Millega täpsemalt koguduses tegeled?  

Olen algusest peale koguduses kaasa löönud peamiselt ülistusmuusika valdkonnas, kus olen  laulnud ja muusikalist ülistusaega sõnaliselt juhtinud. Tänaseks aga on mu tegevusharud  laienenud. Tallinnasse kolides astusin 3D koguduse liikmeks, kus on pühapäevaste  kirikujumalateenistuste asemel inimeste kodudes kogunevad väiksemad kogukonnad. Selles  koguduses on mu suurimaks vastutuseks kujunenud ühe kogukonna juhtimine tänaseks juba  üle kahe aasta. Lisaks aitan kaasa muusikameeskonnas või muude väiksemate tegemistega vastavalt vajadusele. Üldistavalt keskendun oma tegemistes inimeste suunamisele saavutada omavahelist tasakaalu ja osadust, milles kandub koguduse elu edasi. 

Mida on sulle koguduses olemine õpetanud? 

Koguduse elust osa olemine on andnud mulle kvaliteetsed ja tervislikud väärtused kogu  eluks. Kristlikud vaated põhinevad Piiblil ning tolleaegset konteksti arvestades on selle õpetus tänapäevakohaselt juhatanud mind aruka ja mitmel tasandil jätkusuutliku eluviisini. Lihtsamalt öeldes olen õppinud õppima, suhtlema, teisi mõistma, andestama, piiri pidama ja  tarkust rakendama. Põhjapanevamad õppetunnid on tulnud isiklikest läbielamistest, mille  najal olen saanud teha individuaalseid järeldusi elu suuna võtmiseks. Kogudusse kaasatus on  lubanud mul jõuda enda jaoks suurima põhimõtteni, et suhted on elus kõige tähtsamad. 

Kas kõik võivad kogudusega liituda või kuidas see käib? 

 Jah, kõik võivad. Esimene samm on kogudusest kellegi poole pöörduda. Kui üle ukse läve tundub võõras astuda ning ühtegi tuttavat ka kirikus ei käi, on isegi lihtsam võimalus leida  koguduste sotsiaalmeediaplatvormidelt kontakte, kellega kirja teel ühendust võtta.

Tegeled ka laulmisega. Räägi veidi sellest.  

Laulnud olen nii kaua, kui ennast mäletan. Mu suguvõsas pole küll keegi enda elu puhtalt  muusikale pühendanud, kuid siiski leidub nii mitmelgi neist loomulikku musikaalsust ja  viisipidamist. Muusika ning üleüldine laulumeelsus on alati olnud ühendav tegevus perekondlikel kokkusaamistel. Tundub, et meil on olnud lihtsam väljendada emotsioone ja  motiive erinevate laulude kui püüdlike sõnaliste seletuste läbi. Sellises taustas üles kasvades  on vist loomulik, et ma just laulmise otsa sattusin. Teismelisena tekkis suurem huvi  soololaulmise vastu ning sealt alates hakkasid lisanduma ka erinevad kogemused, millest iga üks neist kujundanud minu praegust nägemust laulmisest. Pean tunnistama, et ma ei ole veel  jõudnud endas sellisele selgusele, et oskaksin end lauljaks või muusikuks nimetada, aga ma ei  arva, et selles midagi valesti oleks. Iga asi tuleb omal ajal ja leian, et enne pole mõjuvat  põhjust millelegi pühenduda, kui see pole selgeks mõeldud. Täna tegelen laulmisega  suuremas osas Eesti koguduste keskel ning oma muusikutest sõpradega musitseerides. Avalikkuse ette veel palju jõudnud pole, kuid olen püüdlemas selle igatsuse täitmise poole, et  oma loominguga sõnumit ja sisu kanda. Teadvustan enda ande ja oskuseid ning naudin  praeguseid pigem teiste poolt algatatud võimalusi laulmisega tegelemiseks.

Mis motiveerib sind tegutsema?  

Mind motiveerib kõik see, millel on potentsiaali soosida hingelist, vaimset või füüsilist  arengut, olgu kasu saajaks mina ise või teised inimesed. Kõik mis ma teen enda jaoks, teen sisuliselt ka teiste jaoks, sest kõik mu tegemised saavad ühel hetkel kooskõlas olema teiste  omadega. Mind motiveerib veel tulemuste nägemine ja nautimine. Ei saa ka eitada teiste  inimeste tagasiside edasiviivat mõju. Arvan, et inimese üks põhivajadusi on tunda, et ta on  vajalik. Kui see vajalikkus peegeldub teiste sõnalises või emotsionaalses tagasisides, kannab  see endas teatud määral eesmärgist juhitud elu elamise tähendust. Kokkuvõtvalt saan öelda, et  motivatsioon on protsessis olemise kaasus, mida tasub märgata, endale teadvustada ja välja  sõnastada. Siis on tõenäolisem välja joonistuma ka korrapärasem ja põhimõtterikkam elu muster. 

Mis on sinu jaoks väärtus?  

Väärtus minu jaoks teisisõnu on järgitav väljasõnastatud mõtestatus või millelegi tähenduse  omandamiseks paika pandud normatiiv. Need on nagu välja kujunenud reeglid, mille iga  inimene ümbritsevast keskkonnast, millelegi allumisest ja isiksusest lähtuvalt enda jaoks paika seab. Mulle meeldib mõelda väärtustest kui hierarhilisest süsteemist. Kujutan ette, et  inimese väärtuseid saab jaotada näiteks kolme grupeeringusse: kõige tähtsam väärtus,  keskmised väärtused ja väiksemad paindlikud väärtused. Kui kõige tähtsam(ad) suur(ed)  väärtus(ed) on paigas, loksuvad üpris lihtsalt ja iseeneslikult paika ka keskmised ja  väiksemad väärtused. Seda parafraseerides võib öelda, et suurima väärtuse leidmine ja paika  panemine tagab elule mõtestatuse. See on juba piisav rõhutamaks väärtuste olulisust inimese  elus. Arvan, et olen ise sellega üsna hästi hakkama saanud, ehkki tuleb ette ka hetki, kus kõik  loksub ja tekivad kahtlused. Üldiselt siiski tundub, et loeb pigem see, kui väärtused on paigas  suurema osa ajast, mitte see, et alati kõiges ideaalsust sihtida, sest inimvõimete kohaselt on  idealism juba eos läbikukkunud eesmärk. Usun, et aktsepteerimine, et inimene ei ole  ideaalsuseks loodud, on ka omaette mingisse grupeeringusse sobituv väärtus. 

Mille üle oled tänulik?  

Võib-olla kõlab igavalt, kuid olen tänulik absoluutselt kõige eest. Arvan, et kogu eksistentsi  mõttes olen liiga väike ja lühiajaline osake, et täielikult mõista või ära öelda, mis kõik võiks  olla hea või halb. Seetõttu olen hetkel seisukohal, et väljendan suures pildis tänulikkust kõige  eest. Olen piisavalt kogenud, kuidas (pealtnäha) negatiivsetest asjadest avaneb võimalus

positiivsetele sammudele ning kuidas head asjad võivad veelgi paremuse poole liikuda.  Kogemused rikastavad ning enda äranägemise järgi nendes orienteerumine annab hirmutavalt  vabad käed võtmaks kaasa just seda, mida ise tahan. Samas on tänulikkus ka äraütlemata  armas emotsioon, mida tunnen lõputute väikeste asjade tulemina. Näiteks siis, kui keegi  naeratab mulle või mäletab minu kohta mingit detaili. 

Kas sa pead oluliseks tänada?  

Jah, väga. Tänamine on teistele tagasiside andmine, et nad on vajalikud ja nende tehtu  oluline. Vaimsest tervisest lähtudes vajab iga inimene seda tunnet tunda. Usklikuna julgen  sellest enda jaoks veelgi olulisemaks tõsta Jumala tänamise. Siinkohal väidan, et minu üks  väärtus tuleb uskumisest, et kõik mu elus on Jumala käest ning mul on valikuvõimalus olla selle eest tänulik. 

Kas väärtused mõjutavad sinu otsuseid?  

Jah. Väärtused mõjutavad minu otsuseid nii palju, kui palju olen mingiks eluhetkeks neid  teadlikult paika seadnud ja enda alateadvusest välja kaevata osanud. Vahel lähevad väärtused vastuollu tegeliku väljaelatuga. Sellisel juhul arvan, et alateadvuses peituv seni teadvustamata väärtus kaalub üle mingi konkreetse juba paika pandud järgitava väärtuse. Selleks ongi  vajalik valmidus olla elu jooksul pidevas liikumises ja arengus. Nii kaua, kuni peale inimese eksisteerib ka kõik muu, mis teda mõjutab, võivad ka väärtused jääda mingil määral  formeeruma ja ümber kujunema. 

Millised traditsioonid on sul jõulude ajal ja kas sa väärtustad  neid traditsioone?  

Jõuluajal proovin veeta võimalikult palju sisukat aega enda sõpradega. Jõululaupäeval on traditsiooniks olla koos pere ja sugulastega, istuda küllusliku söögilaua ümber ja nautida  üksteise seltskonda. Tavapäraselt panustan jõuluperioodil päris palju aega kogudusse, kuid  praegusel viiruse ajal on need tegemised pigem tagasihoidlikud. Kuna kristlaseks saades  muutus mingil eluhetkel jõulude tähendus mu jaoks kontrastselt, olen veel praegugi iga  aastaga rakendamas uusi väljundeid nende väärtuste väljaelamiseks. Näiteks oleme perega  aina rohkem tähtsustamas jõuludel kirikus käimist ning jõuluevangeeliumiloo jagamist  tuttavate keskel. 

Kuidas leida sisemine tasakaal?  

Usun, et inimene on olend, kes vajab puhkust ning ilma selleta ei saa saavutada püsivat sisemist tasakaalu. Puhkus aga ei seostu minu jaoks pelgalt tegevusetuse või laiskusega, vaid  seda peab õppima tegema. Pigem on see seotud tervisliku minapildiga, et eneseväärtus ei tule  tegemistest, vaid sellest, kes seesmiselt ollakse. Kui inimene arvab, et ta väärtus on selles,  mida ta teeb, määravad tema enesepilti tõenäoliselt keskkond või teised inimesed. On  riskantne neid kahte muutlikku tegurit enda minapildi aluseks võtta, sest sellest tulenevalt  võib minapilt jääda liigselt kõikuvaks ning see viib kiirelt sisemiste kriisideni. Sestap arvan,  et tasakaalu leidmiseks on ääretult oluline eraldada end oma tegemistest ning võtta aega  peatumiseks. Siinkohal pole peatumise eesmärgiks tühjalt passimine, vaid sisu leidmine. See,  kust sisu otsida, on juba inimese väärtuste pärusmaa. Kui puhkus on võimalus asju värskelt läbi mõtestada, tähendab see, et puhkama ei peaks millestki, vaid puhkama peaks millegi  jaoks. Selline järeldus on aidanud minul leida sisemist tasakaalu. 

Anna palun noortele soovitusi seoses raamatute ja äppidega 

Hetkel olen kergelt vaimustuses Tõnu Lehtsaare raamatust „Hingehoiu Psühholoogia“.  Arvan, et iga eesti keelt kõnelev inimene võiks selle läbi lugeda. Kuna ma pole veel jõudnud sinna, et erinevaid huvitavaid äppe näiteks enesearenguks kasutada, siis oskan isiklike huvide  põhjal praegu välja tuua ainult Nike Run Club äppi. Kuna armastan jooksmist, on see  osutunud minu jaoks läbi aastate üheks lemmikumaks elustiili toetavaks äppiks.

Küsis Teeviit sisuloome tiimi koordinaator Maris Praats

Loe veel sarnasel teemal:

TAGASISIDE
×

Kirjuta meile oma arvamus