Heleni lugu – vahetusaasta muudab inimesi – häbelikest saavad julged ning introvertidest seltskonnahinged

Saage tuttavaks: Helen, 27-aastase vandersell, õigemini backpacker, nagu ta ise eelistab ennast kutsuda. Reisipisikusse nakatus ta juba kuueaastaselt, kui vanematega sai Marokot külastatud. See eksootiline araabia maa jättis tüdrukule kustumatu mulje – kõik need tumedasilmsed tõmmud inimesed, kes ta blonde kiharaid tänaval salaja katsuda tahtsid, basaaride melu, vürtside lõhnad ning igapäevased kutsed palvele jäid Heleni hinge ja südamesse. Tollele seiklusele järgnesid iga-aastased turismireisid erinevatesse Vahemere-äärsetesse riikidesse. Hiljem lisandusid pikemad ekskursioonid kooli ja sõpradega, kuniks Heleni senine vanderselli resümee kulmineerus vahetusaastaga Argentiinas. Kõigepealt veetis ta seal aasta ja naasis Eestisse, et lõpetada gümnaasium. Kuid mingi osa temast oli jäänud Argentiinasse. Helenit köitis ka mõte fotograafi ametist ning nii langetas ta otsuse pöörduda tagasi Lõuna-Ameerikasse, et kohalikus kõrgkoolis fotograafiat õppida, jäädes seekord Argentiinasse lausa viieks aastaks. Hetkel on Helen aga oma elukaaslasega juba pea kaks aastat Austraalias seigelnud, seltsiks armas koerapreili. Selle aja jooksul on nad proovinud kätt mitmel alal, näiteks puuvillatehases, veinitootmises ning arbuuside ja kõrvitsate pakkimises-sorteerimises. Enamasti on need hooajalised farmitööd, mis kestavad mõnest nädalast mitme kuuni. Päevad on küll pikad ning millekski muuks kui töö tegemiseks ja raha kogumiseks aega ei jää, kuid selline eluviis tasub end Heleni sõnul ära, sest pärast hooaja lõppu on noored taas mõneks ajaks vabad, et puhata ja uute ning huvitavate kohtadega tutvuda. Nii on nad sammhaaval Austraaliale peaaegu tiiru peale teinud, käinud puhkamas Balil ning varsti on kavas Vaikse ookeani paradiisisaarte Vanuatu ja Fidži vallutamine.

Helen Marokos 1996. aastal

Kust tuli mõte asuda õppima välismaale? Kas said infot sõpradelt, koolist või otsisid teavet vahetusõpilasprogrammi kohta ise?

Mõte olla vahetusõpilaseks välismaal oli mul juba päris noorelt. See lihtsalt tundus loomuliku jätkuna puhkusereisidele. Kõigepealt pidin aga õiges eas olema (enamus vahetusõpilaste programme on 15-18 a noortele). Tollel hetkel tundus, et info oli igal pool minu ümber – koolis käisid oma lugusid rääkimas endised vahetusõpilased, erinevad tuttavad olid ise reisimas ja õppimas teistes riikides ning suurest huvist otsisin internetist teavet ka ise.

Missugused olid tunded enne välismaale õppima asumist? Kas oli ka hirme, mis tegid kodust lahkumise keerulisemaks?

Enne vahetusaastat olid tunded seinast seina. Kõigepealt oli vaja vanemad nõusse saada ning siis end suurest kuhjast paberimajandusest läbi töötada, mis mõnel hetkel oli päris keeruline ja väsitav. Kuna vahetusaasta planeerimiseks ja ettevalmistamiseks on vaja alati näha vaeva ning see ei juhtu üleöö, siis tol perioodil oli ootusärevus päris suur. Samuti, et teada saada riik, kuhu mind lõpuks saadetakse. Käisin vahetusaastal Rotary vahendusel ning ühes ankeedis pidin märkima oma riigieelistused – kolm maad, kuhu tahaks vahetusaastale minna. Tol hetkel olin ma vaimustatud Mehhiko kultuurist ja eluolust. Aga kuna mu soov oli selle aasta jooksul ka hispaania keel selgeks saada, siis valisin oma esikolmikusse veel ka Ecuadori ja Argentiina. Too sai sinna nimekirja pandud ainult kohatäiteks. Mu ema veel ütles: „Argentiina on nii kaugel ja ohtlik, sinna sina küll ei lähe!“. Täna ma ei kujutaks oma elu ettegi, kui oleks näiteks hoopiski Mehhikosse sattunud.

Mul otseselt hirme polnud. Võib-olla ainult see, et kuidas ma lennujaamades üksi ja mitmete vahemaandumistega hakkama saan. Ärevus uue ja huvitava ees oli väga suur. Juba nädalaid enne reisi ei kadunud naeratus hetkekski mu näolt!

Millised olid ootused ja plaanid enne ärasõitu? Kas teadsid juba eos, et kavatsed jääda välismaale elama?

Kuna mu esmane plaan aastaks Mehhikosse minna ei tulnud välja, siis otsustasin minna Argentiinasse võimalikult avatud meelega. Uurisin enne reisi internetist vaid põhilised faktid riigi kohta, kuid muud midagi. Ma ei õppinud varem keelt selgeks ning jõudsin Buenos Airesesse rääkimata sõnagi hispaania keelt! Oleks nagu pea ees vette hüpanud.

Ma alguses kohe kindlasti ei planeerinud välismaale ega Argentinasse elama jääda, vahetusaastal oli ju algus- ning ka lõppkuupäev, kuid mingi hetk harjusin ma tolle nomaatliku eluviisiga ära ja see hakkas mulle lausa meeldima.

Kas läksid välismaale sõpradega või üksinda? Kui keeruline oli leida sõpru ja tutvusi välismaal?

Vahetusaastale läksin üksinda. Ma arvan, et uute tutvuste ja sõprade leidmine oleneb kindlasti riigist, kui avatud ja suhtlusaldis mingi rahvus on. Kindlasti oleneb see ka inimesest endast. Põhjamaalastele meeldib rohkem distantsi hoida, kuid latiinodest argentiinlastega on hoopis vastupidi. Tavaline on olukord, kus võõrad jutustavad kassajärjekorras, klient räägib kohvikupidajale oma eluloo või tuttavad, kes tervitavad teineteist embuse ja põsemusiga. Alguses oli selline intiimsus minu jaoks väga imelik, kuid mõne aja pärast tundus juba täiesti tavaline.

Oma esimesest koolipäevast Argentiina katoliiklikus erakoolis mäletan kõige eredamalt seda, kuidas vahetunnis kõik kogunesid minu laua ümber, mõned jutustasid inglise keeles, teised omavahel hispaania keeles. Päeva lõpuks oli mul umbes 20 uut sõbrataotlust sotsiaalmeedias…

Argentiinas Cinco Saltose linnas katoliiklikus erakoolis

Kas ajasid läbi peaasjalikult inglise keelega või oli igapäevaseks suhtluseks vaja õppida selgeks kohalik keel?

Argentiinas oli kohe kindlasti vaja kiiresti selgeks saada hispaania keel, sest seal on absoluutselt kõik nende omas keeles – muusika, saated ja isegi kuulsad Hollywoodi filmid on dubleeritud. Suuremates linnades on kindlasti kergem kohata kedagi, kes inglise keelt räägiks. Mind aga saadeti väiksesse Cinco Saltose nimelisse linna, kus paljud küll said enam-vähem inglise keelest aru, kuid ei tahtnud seda väga rääkida.

Kuidas olid lood elukohaga? Kas elasid vahetuspere juures või üürisid korteri?

Vahetusaastal oli mul kolm erinevat elukohta, kõik kohaliku Rotary klubi poolt hoolega välja valitud. Tol ajal elasin nagu nende pereliige. Hiljem Argentiinasse tagasi minnes üürisin juba oma eraldi korteri.

Mis tõi sind tagasi Argentiinasse peale vahetusõpilasprogrammis osalemist? Kas otsus kolida alaliselt välismaale oli kerge tulema? Kuidas leppis sellega sinu pere?

Argentiinasse tagasi tõi mind peamiselt seiklushimu ja tunne, et mul oli selles riigis veel väga palju avastada. Samuti tahtsin ma fotograafiat õppida ja samal ajal edasi reisida ning uusi kogemusi saada.

Ma arvan, et pole tänaseni vastu võtnud otsust alaliselt välismaale kolida, sest ainus erinevus vahetusaastast on see, et nüüd pole tagasituleku kuupäeva. Kuna tunnen, et mul on ükskõik mis hetkel võimalus koju tagasi pöörduda, siis praegune olukord ei tundu lõplikuna. Perel oli alguses loomulikult raske leppida mu otsusega pikemalt Eestist eemal olla, kuid tänaste tehnoloogiatega ja transpordivahenditega on igapäevane suhtlus ning reisimine palju lihtsam kui näiteks 50 aastat tagasi.

Austraalias elukaaslase Victori ja Panchaga Ulurul

Kust tuli mõte kolida Austraaliasse? Kas kängurumaal elamisest olid unistanud juba varem?

Austraalia oli mu tähelepanu oma metsiku looduse ja türkiissiniste ookeanitega juba ammu haaranud, kuid plaan sinna minna tekkis kuskil 3 aastat pärast Argentiinasse kolimist. Nimelt ei ole Argentiina majandus kõige tugevam ning õpingute kõrvalt teenitav palk ei ole kaugeltki piisav äraelamiseks. Samuti on paljudel reisipisikuga nakatunud inimestel keeruline ühe koha peale paigale jääda pikemaks ajaks, sest ollakse harjunud pidevalt liikuma ja uusi olukordi kogema. Nii hakkas ka minul ühel hetkel süda kripeldama – peaks ikka edasi reisima.

Austraalias koer Panchaga Esperance-i nimelise linna taustal

Millised on sinu töökogemused välismaal?

Välismaal elatud aastate jooksul olen päris palju erinevaid töid teinud. Argentiinas olin õpingute kõrvalt ettekandjaks restoranis ning hiljem teenindajaks kohvikus. Seal eelistatakse pigem oma resümee jätta isiklikult erinevatesse äridesse. Samuti on võimalik mingi ametikoht leida tutvuste teel.

Austraalias olin esimeste kuude jooksul Melbourne’is koristajaks ning hiljem elasime ja töötasime kaaslasega hoopiski erinevates väikelinnades. Nende kahe aasta jooksul oleme tegutsenud puuvillatehases, puu- ja juurvilju pakkinud ning veini valmistanud. Neile ametipostidele kandideerisime enamasti internetis. Siin on ka levinud tööd vahendavad agentuurid. Tihti kuuldakse aga vabadest ametipostidest kaasreisijatelt või tuttavatelt ning alati tuleb kasuks ise tööandjale helistamine ja huvi ülesnäitamine.

Eesti ja Austraalia töökultuurid on omavahel palju sarnasemad, kui näiteks Argentiina oma. Kahes esimeses eelistatakse asju ajada interneti kaudu ning formaalsemalt, Ladina-Ameerikas aga näost näkku vahetut suhtlust.

Kui sageli käid Eestis? Kus sa ennast tulevikus näed?

Eestis ei käi ma kahjuks nii sageli kui sooviks. Eelmine kord külastasin kodumaad 2015. aasta alguses. Oma perega olen aga kokku saanud ka hoopis teistes riikides – mõni aasta tagasi külastasime koos Kolumbiat ning varsti näeme teineteist juba Austraalias.

Oma tulevik meeldiks mulle kindlasti Eestiga siduda, küll aga alles mõne aasta pärast. Hetkel on veel tunne, et tahaks natuke edasi rännata. Maailmas ringi reisides ja teisi eluviise kogedes saab aru, kui hea elu seal Maarjamaal ikkagi on!

Kellele soovitaksid vahetusõpilasprogrammi? Kas selleks on vaja kindlaid oskusi ja omadusi?

Vahetusõpilase kogemust soovitaksin absoluutselt kõikidele noortele! Kindlasti ei ole selleks vaja spetsiaalseid oskusi vaid pigem uudishimu end ümbritseva suhtes ja avatud meelt. Vahetusaasta muudab inimesi – häbelikest saavad julged ning introvertidest seltskonnahinged. Kogeda mingit riiki ja kultuuri aasta aega õpilasena on võimalus, mida hilisemas elus on palju raskem teoks teha, sest siis on erinevaid kohustusi rohkem ning vastutused suuremad. Nüüd, mitmeid aastaid hiljem tagasi vaadates, oli mu Argentiinas veedetud aeg vahetusõpilasena üks nauditavamaid!

0

Meie partnerid

TAGASISIDE
×

Kirjuta meile oma arvamus