Heleni kogemuslugu: Kool kui sõjatsoon

Oktoober on vaimse tervise kuu ning seetõttu koostöös Noorte Vaimse Tervise Liikumisega toome selle kuu jooksul teieni noorte kogemuslood. Noored jagavad oma kogemusi vaimse tervise probleemidest ning oma teekonnast terveks saamisel. Täna jagab oma lugu 19-aastane Helen.


Koolikiusamist ei kajastata kuigi palju. Ning kui kajastatakse, siis juhitakse tähelepanu statistikale; sellele, kuidas kellegi olukord nende peres võib õpilast kiusajaks muuta; või kuidas õpetajad on hädas selle märkamisega. Kuid keegi ei pööra tähelepanu nendele, kes on kannatanud selle kiusamise all. Mis neist on saanud või kuidas nad selle kogemusega igapäevaselt toime peavad tulema. Oma looga tahaksin just teadvustada seda, et kui kiusamine on lõppenud, võib hullem alles alata.

Olukorda suhtuti ükskõikselt

Neljas klass algas kolimise tõttu minu jaoks uues koolis. Esimene pool õppeaastast möödus küllaltki tavapäraselt, kuid teises pooles hakkasid minu ning ka osade teiste klassikaaslaste suunas kajastuma mõned ebameeldivamad ütlused siin-seal. Tol hetkel need mind siis veel väga ei mõjutanud, aga mida aeg edasi läks, seda hullemaks ning sagedamaks need läksid. See viis selleni, et hakkasin koolist puuduma, mis oli minu jaoks imekerge, sest elasin vaid emaga, kes töötas tihti välismaal. 5.-6.klassi jooksul minu rekord küündis lausa 300 puudumiseni ühes veerandis. Tegemata kontrolltööd kuhjusid koos puudulike hinnetega, kuid mind see ei huvitanud. Koolis käimine oli minu jaoks täiesti välistatud tegevus, sest see keskkond oli seal vaimselt niivõrd ebaturvaline ja paanikat tekitav, et seal viibides oli mul selline tunne nagu mind üritataks lämmatada. Ka muusikakooli jätsin ma pooleli, kõigest 2 aastat enne selle lõpetamist, sest ma lihtsalt ei jaksanud seal enam käia.

Klassijuhatajaga sai olukorrast räägitud, kuid tema sellesse ei süvenenud ning tekitas minus tunde, et olen ise selle kiusamise tekitaja. See viis selleni, et muutusin ka ise mõneks ajaks kiusajaks, lootes, et ehk jäetakse siis mind vähemalt rahule. Kui seda ei juhtunud, lõpetasin ma igasugu suhtlemise oma klassikaaslastega ning isoleerisin ennast täielikult. Kuuenda klassi lõpetasingi kolmeteistkümne kolmega ning viie kahega oma tunnistusel. Otsustasime emaga, et pean kooli vahetama.

Need ei ole ‘’lihtsalt sõnad’’

Ma olin pääsenud sellest keskkonnast ning oma kiusajatest. Kuid ma ei pääsenud sellest traumast. Järgnevate suvekuude jooksul imbus kõik läbielatu mulle sisse. See sõi ära minu viimasegi terve mõtlemise ning elutahte. Kerged mõtted enesetapust ning -vigastamisest olid esinenud ka varem, kuid mitte tõsiselt. Peagi muutusid need reaalsuseks. Minu suunas oli loobitud nii palju vihkamist ja tõrjumist, et ma lasin selle viimaks endasse. Ma vihkasin ennast, enda elu ning tervet maailma. Olin isoleeritud kõigest ning kõigist, ja mul polnud ühtegi sõpra, kellelt tuge küsida. Ma olin täiesti üksi ning kaotanud igasuguse lootuse tuleviku suhtes. Ma tahtsin lihtsalt surra.

Mäest üles ronides taas alla veeremine

Uues koolis käimine andis mikroskoopilist usku, et asjad võiksid siiski paraneda. Ma sain toredad ning lahked klassikaaslased, ma meeldisin õpetajatele ning isegi mu hinded olid neljad-viied. Kuid sisemuses olin ma täiesti katki. Oma emotsioonidega oskasin ma ringi käia vaid enesevigastamisega. Ning mida rohkem aeg läks edasi, seda tugevamalt hakkas mu minevik mind jälle painama. Puudumiste ning tegemata kontrolltööde hunnik hakkas taas kuhjuma. Ma veetsin päevi, nädalaid voodis, öeldes, et olen haige. Ning ega ma ei valetanudki. Ma olingi haige, lihtsalt mitte füüsiliselt. Minu peas kogunesid mõtted enesetapust ning õpetajatelt sain vaid manitsusi oma tegemata tööde kohta. Ma ei jaksanud ega osanud. Tundides polnud mul samuti enam mitte mingit keskendumisvõimet.

Kartsin jätta ema lapseta

8.klassis jõudsin nii põhja, et konkreetselt kartsin, et ühel hetkel ma ei pea enam vastu ja võtangi oma elu. Kuid ma ei tahtnud jätta oma ema ilma oma ainsast lapsest. Otsustasin, et kirjutan talle e-maili kõigest, mis toimub ja tänu sellele jõudsin ka professionaalse abini. Põhikool sai üle kivide ja kändude lõpetatud. Tol hetkel sain jõudu ravimitest. Teraapiat vältisin nii palju kui võimalik, sest see oli sel ajal ebamugav.

Kool kui sõjatsoon

Aastaid hiljem naasin oma psühholoogi juurde, sest olin endaga taas tupikus. Tundsin, et isegi kui mu ajukeemia on paigas, ei oska ma elada nagu terve inimene – reguleerida oma mõtteid ja emotsioone, hoolitseda enda eest ning edukalt suhelda teiste inimestega. Sain teada, et mul on kiusamisest välja kujunenud post-traumaatiline stressihäire. See tuleneb keskkondadest, kus inimesel on ebaturvaline olla. Seda esineb tihti koduvägivalla ohvritel, sõduritel ning looduskatastroofide pealtnägijatel. Minu jaoks tähendas see seda, et koolikeskkond oli minu jaoks nagu sõjatsoon. Vahet polnud, millise kooliga tegu oli. Minu ärevus oli seal laes, keskendumisvõime null ning ma tegin kõik selleks, et seda vältida ja olla kodus, kus on turvaline ja mugav olla. See seletas, miks ma ei suutnud isegi pärast koolivahetust normaalselt eluga toime tulla nagu minu eakaaslased.

Trauma, mis ei paista

Post-traumaatilise stressihäirega kaasnevad ka flashbackid traumast, mis tähendab, et mu mõistus ketrab silme ees olukordi, kus mind kiusati ning tekitab tunde nagu oleksin tol hetkel reaalselt seal samas hetkes tagasi. Need võivad tuleneda näiteks vana kiusaja nägemisest või ka lihtsalt täiesti suvaliselt mitte millestki. Sellega kaasneb minimaalselt pooletunnine, maksimaalselt kahe tunnine, paanikahoog, kus mul tekib hüperventilatsioon (suutmatus ühtlaselt hingata) ning ülekeha värisemine. See on osa häirest, millega pean elu lõpuni elama.

Elu praegu

Nüüdseks võib lõpuks tõesti öelda, et olen terve. Armid küll siin ja seal, aga suhtun neisse kui tõestusmaterjali, et olen elusana välja tulnud ka kõige kohutavamatest aegadest, ning ei häbene neid. Ma olen kasutanud neid aastaid enda ülesehitamiseks ning arendamiseks, eesmärgiga olla võimalikult kena ja lahke inimene kõigiga, kellega kohtun. Olen leidnud asjad, mille vastu mul on tugev kirg ning inimesed, kellega tunnen end turvaliselt. Tean oma tugevusi, kuid austan oma nõrkusi.

Hetkel tegelen kindla eesmärgiga eeskätt oma kogemusega vähendada stigmat ja teha teadvustustööd vaimse tervise teemadel ENVTLiga. Arvan, et minu loo jagamisest võiks tulla midagi head ja kasulikku, muutes need kogemused millekski kasulikuks.


Helen on 19-aastane noor Tartust. Ta on Eesti Noorte Vaimse Tervise Liikumise liige ning käib aktiivselt koolides oma kogemustest rääkimas.

Jälgi ENVTLi tegemisi ka Facebookis.

Loe veel sarnasel teemal: