Hedvigi kogemuslugu: Olla või mitte olla

Oktoober on vaimse tervise kuu ning seetõttu koostöös Noorte Vaimse Tervise Liikumisega toome selle kuu jooksul teieni noorte kogemuslood. Noored jagavad oma kogemusi vaimse tervise probleemidest ning oma teekonnast terveks saamisel. Täna jagab oma lugu 25-aastane Hedvig.


Elamist võib nimetada kõige keerulisemaks asjaks, mida me üldse teeme, tihti sellele sügavalt mõtlemata. Mõningates situatsioonides on aga toimetulek raskem kui teistes ning mõtteid oma elu mõtte(tuse), või isegi selle lõpetamise kohta võib tekkida ka inimestel, kellel puuduvad rasked vaimse tervise häired.

Mina olen praeguseks selle ukse lävel seisnud korduvalt, olles erinevatel põhjustel jõudnud punktini, kus paranemine ja heaolu on tundunud võimatud. Olen ka üritanud seda viimast sammu astuda, kuid midagi on ikka valesti – või hoopis väga õigesti – läinud.

Olen endiselt elus

Üks raskemaid asju minu jaoks on olnud uuesti elama õppimine. Kui jõudsin oma probleemidega psühhiaatriahaiglasse, võeti minult ära võimalus enda elu lõpetada ning mul oli äärmiselt raske sellega leppida. Olin selleks ajaks kannatanud raske depressiooni käes aastaid ja üritanud ka abi otsida, kuid õlekõrred olid otsa lõppenud ning ühestki polnud tegelikku kasu olnud. Mäletan, et tundsin end peamiselt väsinuna, sügavalt ja siiralt väsinuna kogu maailmaga tulemusetult võitlemast (nii see vähemalt tundus) ning ainus, mida soovisin oli pikk, lõputu puhkus.

Selle asemel avanesid minu ees hoopis uued võimalused ja tekkisid uued katsumused: ma pidin oma olukorda seletama ja analüüsima, proovisin šokiteraapiat ja kuulasin lähedaste nuttu.

Elutahte kaotamine on kergem kui selle leidmine

Kui suutsin lõpuks aktsepteerida fakti, et vaatamata oma katsetele olen endiselt olemas, ei uskunud veel, et suudaksin kaua oma diagnooside (sügav depressioon, generaliseerunud ärevushäire, kompleksne posttraumaatiline stressihäire) kiuste hakkama saada. Otsustasin, et kuna käesoleval hetkel olin elus, siis üritan sellest viimast võtta.

Mul ei olnud enam midagi kaotada – viibisin haiglas oma seisundi raskuse tõttu lausa paar kuud ning seetõttu kukkusin ülikoolist välja ning jäin ilma oma töökohast, minu sõprussuhted kannatasid. Haigla oli justkui teine dimensioon, kus puudusid välismaailma eelarvamused ning inimesed võivad olla täpselt nii katkised ja masendunud kui nad on, samas saades igakülgset abi ja toetust oma aukudest välja ronimiseks.

Istusin siiski oma peas justkui lukustatud toas, kust mind välja ei lubatud ja üks hetk leidsin, et kui ma seal olema pean, siis sean end mugavalt sisse. See kõik toimus üks päev korraga. Ei olnud lihtne lahti öelda pidevast muretsemisest teiste arvamuste ning vigade sooritamise kohta, kuid mida loeb üks solvang või aps, kui võid nagunii iga hetk surra. Tühiste asjade üle mitte mõtlemine oli lihtsam kui seda ette kujutasin. Kõigepealt elasin, et lõpetada alustatud raamat, siis tahtsin nädalavahetusel sõpradega midagi koos teha. Vaikselt hakkasid tekkima plaanid, mis pikemat edasi olemist eeldasid, sellega koos kadusid vähehaaval mõtted elu lõpetamisest.

#YOLO

Ma ei nõustu päris väitega, et elada tuleks nagu võiks iga hetk surra, kuna see eeldab mingil määral hirmus elamist. Ka ei ole ma hulljulge ning ei väldi oma tegude tagajärgede peale mõtlemist. Küll olen ma aga iseenda jaoks leidnud elamise mõtteks õnne. Ma ei tea, kui kaua ma elan või kuidas minu elu lõppeb, kuid nii kaua kui siin olen, tahan kogeda nii palju rõõmu kui võimalik.

Mingil määral tundub see mulle endale veidi isekas – elada vaid omaenda õnne nimel – kuid minu jaoks see töötab. Ma ei saa muuta teiste mõtteid ja hinnanguid, kuid ma saan muuta seda, kuidas ja mil määral ma neid vastu võtan; teen endal elamise-olemise nii lihtsaks ja nauditavaks kui saan. Sellest mulle praegu piisab.


Hedvig on 25-aastane aktivist Tallinnast. Ta on pööranud rasked elukogemused oma tugevuseks, õppides kogemusnõustamist ning tegeledes aktiivselt vaimse tervise alase teavitustööga.

Jälgi ENVTLi tegemisi ka Facebookis.