Getheli kogemuslugu: ühest väljakutsest teadliku keskkonnasäästmiseni

Detsembrikuu teemaks on keskkond. Selle teema raames tutvustame teile erinevaid aspekte keskkonnast. Täna toome Gethel Burlaka loo, kes on noor keskkonnateadlik blogija. 

Ma ei ole alati keskkonnateadlik inimene olnud. Vaid 3 aastat tagasi ei mõelnud ma üldse oma tarbimiskäitumisele või – harjumustele. Minu tarbimisega seonduvad otsused põhinesid mugavusel. Mida kiiremini ja mugavamalt oli kaupa võimalik saada, seda suurema tõenäosusega ma valiku selles suunas tegin. Teisalt oli oluline see, et kõike oleks palju ja et ma kindlasti käiksin uute trendidega kaasas. Kuni 18-aastaseks saamiseni elasin ma koos oma emaga ja tema oli see, kes alati toiduga tegeles. Tol ajal ei olnud keskkonnateemad eriti aktuaalsed ning kuna ka pere poolt ei tulnud sisendit jätkusuutlike otsuste tegemiseks, ei osanud mina iseseisvalt sellele mõelda. Mis meil siis täpsemalt menüüs on, kust see kõik tuleb, kuidas tooraine kasvatatud on? Kes ja kuidas minu ostetud riided on valmistanud või milline on selle tööstuse mõju meie loodusele? Need on küsimused, millel ma esimesed 20 eluaastat ei peatunud, ent mis täna minu tarbimisvalikuid tugevasti mõjutavad.

Kõik hakkas muutuma siis, kui ma alustasin kooselu oma elukaaslase Lauriga. Esimesed aastad olime me ikka seda meelt, et kui on selline tunne sees, et tahaks minna šoppama ja riidekappi midagi uut soetada. Käisime väga palju väljas söömas või tellisime midagi koju ja kui me käisimegi poes ise koju süüa ostmas, ei mõelnud me kunagi sellele, kas ja millega on ostetud porgandid üle pritsitud või milline jalajälg on sellel kilekotil, millega me ühe tomati koju kaasa tassisime ja mis kodus kohe prügikasti rändas. Kõik see läbimõtlematu tarbimine kuni selle hetkeni, kui minu elukaaslane sattus raskesse avariisse. Mitte, et see avarii oleks tema mõttemaailma otseselt kuidagi mõjutanud, aga kõik järgnev, mis asjade kokkulangevuse tõttu toimuma hakkas, hakkas meie maailmapilti ümber kujundama. Niisiis, peale nimetatud avariid oli Laurit ees ootamas operatsioonijärgne taastumine. Aga kuna Lauri on ülimalt tegus ja töökas inimene, kes ei suuda üle ühe päeva kodus hinge tõmmata ilma, et ta midagi tööga seonduvat teeks, oli asi selge– paraneda tuleb superkangelasele omasel kiirusel.

Aga kuidas? Kui sa oled tänaseks näinud dokumentaalfilmi “The Game Changers”, võid sellele küsimusele vastust teada. Kuigi seda filmi veel sel ajal ei olnud, oli olemas teisi teadlikke inimesi ja nii sai Lauri oma tuttavalt soovituse– mine üle taimsele toitumisele ja sa paraned kiiremini. Mõeldud, tehtud. Haarasime sellest soovitusest kohe kinni. Esialgu seadsime eesmärgiks nädala. Siis aga märkasime, et juba kaks nädalat on möödas ja kui juba kuu oli möödunud, tundus segatoitumisele tagasipöördumine kuidagi täiesti totrana, sest enesetunne oli hea ja ka Lauri taastus niivõrd suurepärase tempoga, et ka tema arstid ei suutnud seda uskuda.

Olime siis nüüd taimetoitlased. Mis edasi? Meil ei olnud plaanis hakata maailmapäästjateks või jätkusuutlikeks tarbijateks, aga mis on aidanud kujundada meil uusi harjumusi, on see, et me ei jonni, vaid vastupidi, võtame väljakutsed kergekäeliselt vastu. Niisiis meiega kontakteerus Rimi Eesti, kes oli alustamas kampaaniat toidu raiskamise teemal ja kutsus meid ka kampa ning me olime kohe huvitatud. Kuu aega jälgisime, et toit saaks 0-ni ära kasutatud. Tegime ise juurvilja jääkidest puljongit ja teab mis muud tsirkust. Ja kui see kuu aega sai läbi, olime taas sellises olukorras, kus eelmiste harjumuste juurde tagasi pöördumine tundus jaburana. Ma usun, et me kõik tahame homme olla oma tänasest minast paremad ja nii mõtlesime tol korral ka meie. Taimetoitlus ja Rimi kampaania andsid meile tugeva hoo sisse. Tänu Rimi kampaaniale ja sellele, et kampaania raames loodi Facebooki “Tarbime targalt” grupp, liitusin ma ka teiste taoliste gruppidega, kust ma olen kogunud omajagu tarkust ja teadmisi selles osas, mis mõju on minu tarbimisel minu enda tervisele, loomadele ja loodusele. Lisaks meenutas üks lähedane sõbranna meile koguaeg seda, et me peaksime hakkama prügi sorteerima. Nähes, kuidas meie uued tarbimisharjumused meid hästi teenivad, alustasime me ka prügi sorteerimisega ja vot siis ei olnud enam mingit teed tagasi. Alustanud prügi sorteerimisega, saime me kiiresti aru sellest, kui palju me oma majapidamises pakendit toodame. Pakendiämber sai liiga kiiresti täis ning ruttu jõudsime me arusaamani, et peame tähelepanu pöörama ka sellele, mille sees me toorained koju toome ehk algas ka plastikuvabaduse etapp.

Meie teadlikkus aina kasvas ja täna teen ma oma tarbimisvalikuid mitmetest eri punktidest lähtuvalt, millele lisaks ma jälgin ka seda, et ma soetaksin koju vaid neid asju, mida reaalselt vaja on. Aga ma ei sea endale rangeid piiranguid, vaid proovin siit-sealt midagi paremini ära teha. Täna ma veel ei ela 100% nullkulu eluviisi ega ole ka 100% vegan või 100% mahe. Vahel ma tahan jubedalt jäätist osta, aga siis valin La Muu, sest La Muu on kohalik ökotoode, mille valikust võin ma leida ka vegan jäätiseid ning tegelikult on La Muu jäätisekarp kenasti korduskasutatav. Niisiis, nagu öeldud, teen ma täna oma tarbimisvalikuid mitmetest eri punktidest lähtuvalt ning selleks, et saada kõigest paremat pilti, toon ma olulisimad punktid ka välja. 

(1) Ma olen taimetoitlane, paari sammu kaugusel veganlusest. Tegu on küll vastuolulise teemaga, ent minu otsus põhineb peamiselt sellel, et loomatööstuse toetamisel lihtsalt öeldes lühendaksin ma meie planeedi eluiga. Lisaks tähendab minu tänane otsus seda, et ma vähendan loomade kannatusi ja omast kogemusest võin öelda, et hoian ka oma tervist.

(2) Ma soetan toitu võimalikult plastiku-, isegi pakendivabalt. Mul on oma riidest poekotid ja väiksemad kuivainete/juurviljade kotid, millega ma poes ja turul käin. Maailmas, kus on umbes 7.5 miljardit inimest, on oluline jälgida ressursside kasutamist. Plastiku tootmine tähendab suurt kasvuhoonegaaside heidet ja tõsiasi on see, et me ei töötle kasutatud materjale piisavalt ümber ning maailmas on prügiga suur probleem. Tänaseks on mul kujunenud teatav teadlikkus, mistõttu ma ei suuda enam lubada seda, et minu tarbimisharjumuste tagajärjel peaksid minu lapselapsed üles kasvama sellisel planeedil, kus ookeanis on rohkem plastikut, kui kalu.

(3) Kui ma saan, siis valin maheda ja kohaliku. Mahekauplustest saan ma alati hingerahuga lahkuda. Kuivained ja enamuse juur- ja puuviljadest saan ma pakendivabalt ning kui ma siiski ostan midagi pakendis, on mul hingerahu selles osas, et ma tean, et ma ei söö sisse erinevaid E- või säilitusaineid, vaid hoopiski rohkem antioksüdante ja vitamiine. Lisaks on mahetoodang keskkonnasõbralikum, sest mahetootmisel ei koormata loodust erinevate taimekaitsevahendite või sünteetiliste väetistega. Ja mis kõige ägedam– ma saan parema maitseelamuse. Omast kogemusest ütlen täie kindlusega– kohalik mahetoit on ehedama maitse ja lõhnaga.

(4) Täna ma olen võtnud harjumuseks mitmeid toiduaineid ise nullist valmistada. Näiteks ei osta ma enam pakendatud taimepiimasid, vaid teen india pähkli või mandlipiima ise nullist valmis. Lisaks eelistan ma purgis soetatud purustatud tomatitele värsketest tomatitest valmistatud tomatikastet. Ka määrded, nagu hummus ja quacamole, valmivad minu enda köögis. Jah, see on ajakulukam ettevõtmine, kui toidupoest purgi haaramine, ent maitseelamus on seda aega totaalselt väärt.

(5) Riideid ma soetan vaid siis, kui mul mõni ese on oma aja ära elanud ning tarvis oleks uut alternatiivi. Niisiis need ajad, mil ma igakuiselt šoppamas käisin, on möödas. Lisaks valin ma uute esemete soetamisel jätkusuutlikud tootjad või eelistan kodumaist toodangut. Tihtilugu poodlen ka teise ringi poodides. Kiirmoekette, nagu Zara ja H&M ma enam ei toeta, sest kiirmoe tööstus on üks suurimaid keskkonna reostajaid ning tegelikkuses on selles sfääris probleem ka eetilise küljega– õmblejad töötavad kehvades tingimustes ning on alamakstud.

(6) Sama käib ka kodusisustuse kohta. Ma küll luban endale koju osta rohkem asju, kui ma luban endale osta riideid, ent kõik disainiesemed, nagu pildiraamid, lillepotid ja linikud– kõik need on tulnud kas Uuskasutuskeskusest või Sõbralt Sõbrale kauplusest ning tulevikus, kui meil on elukaaslasega oma kodu, on meil plaanis ka suuremaid mööbliesemeid korjata kokku erinevatest teise ringi poodidest.

(7) Ühekordne ese, mida annab asendada taaskasutatava alternatiiviga, saab sellega ka asendatud. Niisiis ei leia meie majapidamisest enam ühekordseid vatitikke, vatipatju, raseerijaid, kilekotte, majapidamispaberit jms. Kõigile neile on leitud korduskasutatav alternatiiv. Lisaks on plastikust hambaharjad asendatud bambusest variandiga, plastikpudelis šampoon on asendatud tahke seebikujulise šampooniga ning selleks, et mitte tarbida ühekordseid kohvitopse või veepudeleid, oleme soetanud taaskasutatava veepudeli ja termose.

(8) Ja viimane punkt, mille ma välja toon, on see, et ma tõsiselt kaalun enne, kui midagi minema viskan. Nii on mul alles hoitud igasugused paelad, mis on tulnud nt katki läinud kinkekoti küljest või millega oli seotud kinni käterätikute komplekt. Need paelad on mulle kenasti abiks olnud mitmel korral, nt siis kui ripptaime kardinapuu külge siduda soovisin. Vanad riideid, mida enam kanda ei saa, leiavad uue elu kas majapidamiskaltsu või meie koera mänguasja näol. Kõik purgid, mis toiduga poest koju tulevad, jäävad alles, et neisse kuivaineid koguda. Ja nii edasi.

Ma teen üpris palju asju paremini, kui ma seda tegin kolm aastat tagasi, aga ma tean, et minu teekond ei lõpe siin. Ma kujutan tegelikult tihtilugu ette, kuidas mul on üks päev oma maja suure aiaga, kus mul on peenrad ja kasvuhoone ja viljapõõsad-puud. Ma kasvatan toiduks ise mahedaid vilju ja kui läheb eriti hästi, saavad minu saagist osa ka naabrid või teised soovijad. Kodu on üles ehitatud võimalikult palju taaskasutatud mööblit ja materjale kasutades jpm. Ja kunagi on mul oma lapsed, kellele ma kõike seda tarkust edasi annan, et nad kasvaksid üles õigete väärtustega ega peaks nooruspõlves oma tarbimisharjumusi muutma hakkama. Seni aga, kui mul lapsi ei ole, kasutan ma erinevaid platvorme ja võimalusi ära, et jagada teistega oma lugu ja arengut. Ka mind suunasid sellele jätkusuutlikule teele erinevad teadlikult tarbijad, kelle soovitused ja lood mind inspireerisid ning kui ma suudan oma tegevusega vähemalt ühe inimese tarbimist ja mõtlemist muuta, olen ma võitnud.

 

Loe veel sarnasel teemal:

Meie partnerid

TAGASISIDE
×

Kirjuta meile oma arvamus