Erasmus+: projektikogemusest oma teise kodu leidmiseni

19Juulikuu teema on välismaal töötamine, õppimine ning reisimine. Selle raames oleme võtnud ühendust mitme organisatsiooniga, kes vahendavad noortele pakkumisi välismaale minekuks. Teiega jagab enda lugu Eleri Paatsi, kes on palju reisinud ning kogemusi saanud Erasmus+ projektide raames.

Võin julgelt väita, et Erasmus+ on mu elu muutnud. Ühest tagasihoidlikust ja vähese keeleoskusega tüdrukust on kolme aastaga sirgunud enesekindel, empaatiavõimeline nelja võõrkeelt valdav neiu. Kui ma 18-aastaselt Bulgaariasse vabatahtlikku teenistust tegema siirdusin, ei osanud ma aimata millise tõuke see mu elule annab ning sedagi, et kolme aasta pärast toob Erasmus mulle leiva lauale.

Noortevahetustel ja koolitustel osalemine on toonud mu ellu väga palju uusi inimesi. Kontakte on pea üle Euroopa, lisaks veel Põhja-Aafrikast ja Kesk-Aasiast. Lühiajaliste projektide käigus Küprosel, Slovakkias, Türgis, Itaalias ja Walesis olen väisanud veel teisigi Euroopa riike ja kogenud reisimise imelist väge. Kõige vahvam on see, et isegi väljaspool projekte reisides ootab kuskil ikka mõni tuttav, kes on valmis kohtuma.

Kuigi olen 2 kuud Bulgaaria arheoloogilistel väljakaevamistel töötanud, 4 kuud Leedus õppinud ja Keenia õppevisiidil intensiivse nädala veetnud, siis ükski neist kogemustest ei pugenud mu hinge nii sügavale kui 10-päevane projekt Lõuna-Itaalias, Sersales. Ja just sel hetkel kui otsustasin Erasmus+ projektidega lõpparve teha.

Kui tavaliselt hoiavad Erasmus-inimesed omaette, siis see noortevahetus oli igas mõttes reeglitevastane. Kui tavaliselt järgitakse pingsalt ajakava ja päevad veedetakse plakateid joonistades, siis Sersales sai noorteprojekt uue mõtte kui iga päev käisime mägedes ja kanjonites matkamas. Ülikooli tõttu oli mul hädasti vaja keskkonnavahetust ja Sersale oma lahkete inimestega, imelise loodusega ning kulinaarsete ja muusikaliste õhtutega pakkus seda kõike. Ma ei ole üheski projektis kohalike elanikega nii hästi suhestunud kui seal, meid võeti reaalselt vastu nagu superstaare. 

Kui ühte kohta saab armuda, siis mina seda tegin. Sersale mõlkus ka peale kodumaale naasmist mul kogu aeg mõttes. Nii otsustasingi 4 kuu pärast sinna naasta ja mitte üksi! Ka projektis osalenud eesti tüdruk oma emaga tuli kaasa. Tähistasin oma eepilist 21-sünnipäeva just Kalaabria väikelinnas. See on üsna haruldane, et keegi pärast oma Erasmus+ projektikogemust eraviisiliselt projekti toimumispaika naaseb.

Nagu septembri külaskäigust oleks vähe olnud, naasesin aprillis taas, juba kolmandat korda. Seekord sain osa ilmselt oma parimast kultuurikogemusest. Kohaliku sõbra õde sai 18-aastaseks ning ka mina sain spontaanselt sünnipäevakutse. Kalaabraste traditsioonid on imelised ning nad kaasavad lahkesti ka teise kultuuritaustaga inimesed oma tegemistesse. 

Tänu noortevahetusel osalemisele olen leidnud oma pisikese paradiisi Lõuna-Itaalias. Iga kord kui argielu hakkab üle pea käima, on mul olemas koht, kuhu põgeneda. Tean, et inimesed pakuvad mulle seal tasuta peavarju ning ka nälga ei pea ma tundma. Lugusid, kus Erasmus inimesed on mulle reisidel peavarju pakkunud on veelgi. Samuti olen saanud paljudele tuttavatele Eestit tutvustada.

Iga kord kui mõtlen, et Erasmus on ennast ammendanud, ootab mind ees uus seiklus ja senini ei ole ma seda veel kahetsenud!

Panen oma reisikogemused kirja ka oma blogisse https://eleribaci.weebly.com/

Loe veel sarnasel teemal:

TAGASISIDE
×

Kirjuta meile oma arvamus