fbpx

Engel-Mari tudengilugu: oma kire võib leida igaüks, kes suudab vähegi enda hirmudele vastu astuda

Noorteinfoportaali Teeviit novembri teemaks on noorsootöö võimalused. Peamiselt keskendume noorte osalusele ja ettevõtlikkusele. Seekord jagame Engel-Mari Mölderi lugu.  Artikkel on valminud koostöös Eesti Üliõpilaskondade Liiduga. 

Minu nimi on Engel-Mari ning olen 21-aastane Tallinna Tehnikaülikooli tudeng. Õpin viimast aastat bakalaureuseõppes avaliku halduse ja riigiteaduste erialal. Lisaks õpingutele tegutsen igapäevaselt ülimalt ägedal positsioonil – TalTech Üliõpilaskonna juhatuse liige tudengielu valdkonnas. See hõlmab endas ääretult mitmekülgse valdkonna juhtimist ning üliõpilasesinduse esindamist ja töö koordineerimist. Minu vastutusvaldkond koosneb viiest osast, mida omakorda koordineerivad tublid tudengid: ürituskorraldus, tudengiorganisatsioonid, sport, tunnustamine ja projektide rahastus. 

Üliõpilasesindus on koht, kuhu tudengid saavad pöörduda murede ja soovidega. Meie peamiseks eesmärgiks on hariduse kvaliteedi, hea õpikeskkonna ja tugeva tudengielu eest seismine. Meie jaoks on oluline esindada tudengite hääli nii ülikoolis kui ka ühiskondlikul tasandil. Üliõpilasesindus annab äärmiselt hea hüppelaua tulevikku, palju uusi sõpru ja tutvuseid terveks eluks ning võimaluse muuta ümbritsevat keskkonda paremaks. Tudengil on võimalus end juba varakult panna proovile erinevate ülesannetega, mis valmistab stressivabamas atmosfääris hästi ette tulevasteks tööalasteks väljakutseteks. 

Kaks aastat tagasi astusin ülikooli ning selle kõrvalt läksin ka tööle. Sellal jäi igasugune senine tuttav keskkond selja taha – uus haridusasutus, uued inimesed, uus töökoht. Esmakursuslasena suurel koormusel töötamine ning ka täiskohaga õppimine oli väga väljakutsuv ja mentaalselt raske. Üliõpilasesinduse töö polnud absoluutselt mõeldav – endise elutempo juures kehtestasin endale mõtteviisi, et tudengieluga ma ennast ülikoolis siduda kindlasti ei jõua…

Esimese semestri lõpus jõudsin arusaamale, et nii enam edasi jätkata ei saa. Hakkasin rohkem iseendaga tegelema – vähendasin tööl koormust ja üritasin iseendale rohkem aega pühendada. Seadsin endale järjepidevalt erinevaid eesmärke ja õppisin vaikselt prioriteete paika panema. Pärast sündmusterohket suve liitusin sügisel teaduskonna üliõpilaskoguga, kus sain silmi avardava kogemuse osaliseks – tudengid tegid koos toredaid projekte ja üritusi ning töötasid ühiste eesmärkide nimel. See inspireeris mind ning julgustas rohkem endale väljakutseid esitama. Osalesin kolme erineva suure projekti korraldamises, mis olid ülimalt meeleolukad ning andsid mulle veelgi julgust ja pealehakkamist juurde. Nii sattusingi võrkpalliturniiri projektijuhi positsioonile TalTech üliõpilasesinduses. See oli minu esimene suurem projekt, mida ma sain ise juhtida ja enda äranägemise järgi kujundada. Turniir oli väga edukas ja motivatsiooni pärast seda oli palju. Kuu aega hiljem hakati otsima minu praegusele positsioonile väärilist inimest. Minu jaoks kõlas see ülimalt suure väljakutsena. Panin end sisemiselt kümneid kordi endas kahtlema, kuigi südames tundus kõik õige. Tänaseks on üliõpilasesindus andnud mulle lühikese ajaga rohkem, kui ma eales arvata oleks osanud, ja õpetanud tarkusi, mida ei suuda ükski õppeasutus. 

Ma arvan, et saan enda esimeseks suurimaks õnnestumiseks pidada 15-aastaselt Erasmus+ programmiga Türgisse rahvusvahelisele noortevahetusele minemist. Pean mainima, et ei teadnud eelnevalt mitte kedagi projektist, kus osales 40+ osalejat 5 erinevast riigist. Eestist minevast seltskonnast kahega kohtusin ma esimest korda Tallinna lennujaamas ning teistega alles Istanbulis. Küll aga julgustas seesama noortevahetus mind edaspidigi rahvusvahelistes projektides osalema ning Erasmus+ seotud organisatsioonis vabatahtlikuna tegelema. Vaieldamatult on need kogemused andnud mulle juurde enesekindlust mugavustsoonist välja astumiseks. Erinevad kultuurid ja keskkonnad on arendanud mu silmaringi, õpetanud positiivset ellusuhtumist ja kasvatanud mu ääretut reisikirge.

Suuri ebaõnnestumisi mul seni ei ole olnud. Mulle meeldib suhtuda halvasti minevatesse olukordadesse kui õppetundidesse, millest saab alati mingi tarkuse edasiseks kaasa võtta. Kõiges võib alati leiduda nii head kui ka halba, iseasi, kuidas sa otsustad olukorda suhtuda.  

Oma kire võib leida igaüks, kes suudab vähegi enda hirmudele vastu astuda. Me kardame liialt mugavustsoonist väljumist ning kipume käega lööma, kui teel eduni midagi valesti läheb. Tihtilugu hakatakse teiste heaolu üle iseenda oma väärtustama. Oluline on elada enda tegude ja südame järgi, mitte teiste. Tuleb võtta kinni igasugusest võimalusest, mis südames vähegi õige tundub. Ma usun siiralt ka juba enda seniste kogemuste põhjalt, et väiksed sammud võivad viia millegi suuremani. Kui sul on peas palju valikuid, siis istu maha ja mõtle kriitiliselt – millised valikud on laual puhtalt sellepärast, et see ’vist tundub õige’? Kas sa teed seda selleks, et keegi seda heaks kiidaks või selleks, et ennast arendada? Ning kui miski sulle õige ei tundu, alusta sellest, millele sa kasvõi korraks mõtlema jäid. Olgem ausad – sul pole mitte midagi kaotada, pigem vaid võita ja õppida. Tänane otsus võib sind homme juba uutele radadele viia.  

See artikkel on valminud Noorsootöö nädal 10 #looniseomaelu raames, mis toimub 23.-30.november 2020. Vaata rohkem noorsootoonadal.ee

Vaata ka kogemus- ja inspiratsioonilugusid meie Teeviit tulevikku Youtube kanalist.

Loe veel sarnasel teemal:

Meie partnerid

TAGASISIDE
×

Kirjuta meile oma arvamus