fbpx

Endaks olemise tundmatuil radadel

On juba südaöö, ehkki kehvad kardinad suveöö halastamatu valguse eest varju ei paku. Ja aken on pärani avatud, ehkki õuest ainult palavust ja lämbet õhku tuppa immitseb. Tekiga on palav, tekita justkui veel palavam ja padi lausa põleb pea all. Uni ei taha saabuda ja nii jääb üle vaid laadija otsast telefon näppude vahele haarata. Aga milline rakendus? Tiktoki pole ammu enam (see on liiga sõltuvust tekitav ja mürgine), Facebook pole isegi variant. 

Instagrami roosakas aupaiste aga helendab teiste rakenduste taustal. News feed: pilt ülekaalulisest kõutsist, järgmine suvalisest seltskonnast Võsu rannafestivalil ja ülejärgmise riputas postitustesse uppuvale platvormile üles menukas self-help konto. Postituse sisu? Järjekordne ‘’Five steps on how to become successful and happy’’. Telefon jääb viivuks põrandale tuba valgustama, mil unetuse käes vaevlev elukevad raskelt ja tõsiselt esimese punkti või ‘’the first step’i’’ üle mõtteid mõlgutama jääb. 

Nii uudis- kui sotsiaalmeedia lausa kubisevad tänapäeva jutlustajatest, kes lubavad kindlaid reegleid ja nõu järgides jõuda piiritu õnne ja vabaduseni, kõigeni, milleni hing iganes ihkab. Peamine reegel? Esimene kuldne reegel, the first step? O l e  s i n a  i s e. Too tõde olevat puhta õnne valem. Meie kangelane langeb kergesse identiteedikriisi: ‘’Aga kes ma siis olen?’’ küsib ta eneselt sel lämbel, valgel ja unetul juulikuu ööl.

Identiteet ja selle roll inimese elus

Iseseisva elu alustamine on justkui kirju maiustuste assortii, alustades magusatest šokolaadikompvekidest nagu ‘’vaba tahe’’ ja ‘’omad valikud’’, ent lõpetades mõru ja priske ‘’identiteediga’’, mis on ühtlasi möödapääsmatult terve iseseisva elu alus. Mis tähendust kannab see väidetavalt eluliselt oluline sõna? Vikipeedia võtab mõiste lühidalt kokku: ‘’Identiteet on omadused, uskumused, iseloom, välimus ja käitumismaneerid, mis moodustavad inimese.’’ Antud selgitusest saab järeldada, et identiteet pole vaid nimi, ainulaadne kood ja liiga tõsise näoga ID-kaart, vaid et pea kogu elu keerleb tolle kontseptsiooni ümber, alustades inimese omadustest (oskustest), mis määravad karjääri ja tutvusringkonna ning lõpetades uskumustega, mis individuaalse moraali paika panevad, vastates küsimustele nagu ‘’Kas kanu on õiglane puuris pidada?’’. Kuid miks on väljakujunenud identiteet oluline? Mida parem on enesetunnetus, seda rohkem ollakse teadlikud enda oskustest ja puudujääkidest, valitakse kõrgkoolis sobiv eriala, sobiv töökoht ja pikas perspektiivis rahuldust pakkuv karjääritee. Mida eristuvam ja kindlam on isiksus, seda paremini tõmbab ta ligi sobiva tutvusringkonna, nn ‘’omad inimesed’’. Lühidalt sõidab väljakujunenud isiksus suurema tõenäosusega siledal uudse sillutisega eluteel, ebakindel eksleb seevastu konarlikel radadel – tugev enesetunnetus on pirakas eelis elamaks eesmärgistatud elu.

Identiteedi haprus

On teada, mida kujutab endast identiteet, mis rolli see mängib, ja miks too üldse elulavastuses peaosa sai ehk miks on isiksus oluline. Siinkohal oleks paslik küsida ‘’Kuid kuidas leida enda ‘’mina’’?’’ Tõtt-öelda on too küsimus piraka konksuga – enne kui enda leidmise juurde liigume, tuleb teha kõrvalepõige ja esile tuua mõiste haprus. Nimelt on ajakirja The Conversation artiklis juttu inimese mälu mõjust identiteedile: teaduslikud uuringud on näidanud, et mälestused kujundavad inimese ‘’mina’’. Ühtlasi on tõestatud, et valdavalt on ‘’tõeline mina’’ moraalne ja hea (Vice). Protsessi, mis ajus aset leiab, mil meie noor rahutult linade vahel vähkreb ja enda olemusele jälile püüab saada, saab võrrelda rohimisega – mälestused on kui lillepeenar ja aju on aednik. Rohija tõmbab välja kogu umbrohu: mälupildid, mis ei sobi kokku arusaamaga endast. Kui inimene usub end olevat loomaarmastaja, praagib ta aju kõrvale mälestused, kus ta lömastab ämblikke ja prussakaid, ning jätab peenrasse lopsakad lilled ehk mälestused koerte paitamisest ning varjupaiga annetuskasti loobitud sentidest. Hiljem aga istub ta aias ning vaatab kirevat rohitud peenart, mis annab tunnistust tema soojadest tunnetest loomariigi vastu. Enamgi veel, The Conversation’is esile toodud uuring tõestas, et inimese aju on võimeline looma võltsmälestusi, mis sobiksid paremini ‘’tõelise minaga’’, mis tähendab, et too ‘’loomaarmastaja’’ sente annetuskasti vahest isegi ei poetanudki. Ühtlasi kogetakse sündmusi alati subjektiivselt: kui inimene kraabib 1-eurosega Super Summ lotokaardilt viis eurot, ent pillab järgmine hetk selle 1-eurose kanalisatsiooniauku, jääb depressioonis inimese aju pigem mäletama kaotatud münti, positiivselt meelestatud aju aga võidetud summat: ühel on enda arust hea õnn, teine peab end aga ebaõnne kehastuseks. Toetudes sisulõigus välja toodud uuringutele, on võimalik väita, et ei ole muutumatut määratud ja tõelist ‘’mind’’, too on vaid aju tekitatud pettepilt. Niisiis on identiteet kahtlane, laialivalguv ja ähmane mõiste. ‘’Mina’’ on nagu udu, mille kerkivat loori silm eemalt selgelt eristab, ent mis sügavama mõttetegevuse korral hägustub. Isegi kui identiteet on hoomamatu, ei saa väita, justkui poleks udu olemas: geenipagas, kasvatus ja kultuuriruum loovad võimaluse ainulaadne isiksuse, identiteedi tekkeks.

Kes ma siis ikkagi olen?

Küsimusele ‘’Kes ma olen?’’ ühtset vastust leida on nagu terve sai korraga suhu pista ja seda alla neelata proovida: suur tükk ju ajavat suu lõhki. Ning kes ikka tervet saiapätsi korraga lammutab? Viilude haaval on tervet kupatust targem ja kergem seedida. Ja ehkki identiteediküsimusele üht universaalset vastust pole, aitab hunnik ‘’saiaviile’’ või ka allküsimusi jõuda tõele lähemale – allpool on välja toodud 7 näidisküsimust, millele vastata võib igaüks ja mis aitavad enesetunnetust parandada.

1. Mis mulle nii palju rõõmu ja elevust tekitab, et võiksin sellega kasvõi tundide viisi tegeleda?

2. Mis on viimane täidetud eesmärk, mis mind sügavalt ja pikaks ajaks rahuldas ja miks?

3. Mis valdkonna komplimendid mulle enim meele järele on ja miks? (Tarkus, välimus, iseloomuomadused)

4. Miks ma arvan, et ei tea, kes ma olen? Kas olen ebakindel enda iseloomus, enda oskustes, enda heades külgedes? Mis võib olla ebakindluse põhjuseks ja kuidas see ületada?

5. Kujuta ennast ette kümne aasta pärast, lai, õnneliku inimese naeratus näol. Miks sa naeratad?

6. Proovi silme ette manada pilt murelikust endast, kas diivanil lösutamas või pargipingil istumas. Mis on kõige tõenäolisemalt tal mõtteis ja mis suudaks ta probleemi lahendada?

7. Kujuta ette, kuidas sammud parasjagu prožektorite ja naeratavate nägude saatel lavani, kus ootab sind kuldne medal. Miks pälvid medali? 

Ehkki küsimus ‘’Kes ma olen?’’ võib esialgu hirmutada ja kogu senise arusaama ‘’tõelisest minast’’ hoopis laiali laamendada, aitab samm-sammu haaval enda isiksuse lahkamine keerdsõlme lahti harutada või vähemalt osaliselt, sest nagu öeldud, on ‘’tõeline mina’’ poolenisti illusioon ja meelepete. Ja ehkki ühe unetu öö jooksul enda tervet olemust välja selgitada on liiast, peaks juba paar, siis nädal ja kuu öiseid mõtteseiklusi koorima kiht-kihi haaval välja tõde, tõde endast selle maailma keerises. Ja otsused sünnivad enesekindlamalt, esile kerkivad omad inimesed, hobid pakuvad enam rahuldust ning elu muutub mõnusamaks. Niisiis pistab meie kangelane enda telefoni tagasi vooluvõrku, tõmbab suve kohta liiga paksu suleteki peale ja uinub viimaks sel palaval ööl. Järgmine kord kui keegi tal ‘’tema ise’’ palub olla, oskab ta seda keerukat ülesannet juba paremini.

Allikad:

1.https://www.vice.com/en/article/v7mwa3/why-your-true-self-is-an-illusion

2.https://theconversation.com/the-real-you-is-a-myth-we-constantly-create-false-memories-to-achieve-the-identity-we-want-103253

3.https://www.wellandgood.com/how-to-find-yourself/

4.https://en.wikipedia.org/wiki/Identity_(social_science) 

Koostas sisuloome- ja koostöösuhete tiimi liige Annette Maria Hermaküla

Loe veel sarnasel teemal:

TAGASISIDE
×

Kirjuta meile oma arvamus