fbpx

Emily kogemuslugu välismaal õppimisest

Noorteinfoportaali Teeviit aprillikuu teemaks on minu võimalused õppimiseks ja töötamiseks. Sellega seoses oleme teinud intervjuu Emilyga, kes valis oma ülikooli õpinguteks Inglismaal asuva Sussexi Ülikooli. 

Minu nimi on Emily, olen 21-aastane teise aasta tudeng Brightonis, Sussexi Ülikoolis. Kooliteed alustasin Tartu Karlova Koolis, mille lõpetasin kiitusega, ning edasi asusin õppima Miina Härma Gümnaasiumisse, mille lõpetasin hõbemedaliga. Praeguse eriala ametlik nimetus on BSc Psychology with Criminology (e psühholoogia ja kriminoloogia bakalaureuseõpe). Mind väga huvitavad keeled ja oman CAE inglise keele sertifikaati C2 tasemel. Lisaks üritan vabal ajal õppida rootsi ja vene keelt ning kui mul koolitööde tegemise kõrvalt aega üle jääb, siis armastan ma lugeda ajaloolisi romaane või vaadata muusikale.

Kuidas kujunes sinu ülikooli ja eriala valik? Miks just Inglismaa?

Ma ei olnud gümnaasiumi ajal päris kindel, mida ma edasi sooviksin teha, aga ma olin kindel, et lähen kõrgkooli edasi õppima. Küsimus oli ainult, et kuhu. Esimene mõte oli jääda kodulinna ja astuda Tartu Ülikooli hambaarsti erialale, aga siis mõtlesin, et õigusteadus sobiks mulle veelgi paremini. Abituriendina meenus mulle see, et ma olen alati unistanud Inglismaale õppima minemisest – miks ma seda siis vähemalt ei proovi. Mind motiveerisid ka mu lähedased sõbrad, kes kandideerisid välismaale õppima – see võimaldas meil avalduste täitmisel ja motivatsioonikirjade kirjutamisel üksteist toetada. Mäletan, et kandideerisin igaks juhuks ka Tartu Ülikooli ja sain õigusteaduskonda sisse, aga tühistasin avalduse, kui mulle pakuti kohta Inglismaal – sealne kultuur on mind juba aastaid lummanud. 

Sussexi ülikool jäi mulle silma selle poolest, et nad investeerivad palju teadusesse ja sealsed uurimistööd on ka maailmas kõrgelt tunnustatud. Lisaks sellele asub ülikool suurepärases asukohas. Ülikoolilinnakust kümne minuti jalutuskäigu kaugusel on lehmadega aas. Samas on imeilus rannikuäärne linn Brighton vaid 10 minuti rongisõidu kaugusel – nii mõnus on vahepeal koolist aeg maha võtta ja sinna päikeseloojangut nautima minna. Suurt rolli mängis ülikooli valimisel kindlasti ka see, et olin Brightonit 2016. aastal korra juba külastanud, kui käisin sõbrannaga Sprachaffe keeltekooli kursusel. Armusin linna juba siis, sest Brighton on väga mitmekesine ja ka Sussexi Ülikoolis on väga palju eri rahvusest inimesi, mistõttu ei tekkinud mul kordagi hirmu, et ma ei sulandu sealse seltskonnaga. Brighton on saanud minu teiseks koduks.

Tulles tagasi erialavaliku juurde, siis ma usun, et õigusteadust õppima minnes oleksin ma samuti õnnelik olnud. Kaaludes erinevaid kursuseid UCASe lehel, mille kaudu Inglismaale kandideerida sai, sattusin ma juhuslikult sellise kursuse peale nagu BSc Psychology with Criminology. Mu silmad lõi särama ja ajus käis klikk – ma tahan just seda õppida! Mitte lihtsalt psühholoogiat ega lihtsalt kriminoloogiat, vaid mõlemaid koos. Mind paelub neurobioloogia ning kuritegevuse tagamaad/statistika. Sellist õppimisvõimalust Eestis ei olnud ning otsustasingi kindlalt Inglismaa kasuks, isegi, kui ma ei teadnud, kelleks ma täpselt saada tahan. Ma ei tea seda ikka veel, sest ma ei ole kindel, kas tahan süvitsi õppida clinical või forensic psychologit(e kliiniline või krimipsühholoogia).

Millega peab arvestama, kui on soov õppida välismaal?

Kindlasti peaks valdama väga hästi riigikeelt ning arvestama kõigi kulutustega, mis välismaale õppima minnes võivad kaasneda. Inglismaa puhul on Brexiti tõttu vaja tegeleda viisadega ja õppelaenu taotlemisega, mis pole enam EU õpilastele soodsam. Üleüldse võib kogu see protsess tunduda väga keeruline, sest netis vormide täitmise asemel, nagu seda saavad teha kohalikud, tuleb täita palju pabereid ja need ka ümbrikuga Inglismaale saata. Vastused võtavad aega kuid, aga see on kindlasti tehtav ja lihtsam, kui algul tunduda võib.

Lisaks peaks Inglismaa näitel arvestama ka sellega, et kui esimene aasta võimaldati mul üürida tuba ülikoolilinnakus, siis järgneval aasta pidin endale ise elukoha otsima. Protsessi tegi keerukaks “pisidetail”, et toa üürimiseks peab igal indiviidil olema UK guarantor ehk keegi pereliige, kes elab Inglismaal ja tagab, et ma maksan igakuiselt üüri. Vastasel korral tuleb maksta kogu aasta üür ette ära, mis võib küündida üle kümne tuhande euro. Sellest ei olnud ma varem teadlik ja väga keeruline oli leida kedagi, kes üüriks tuba privaatselt.

Kuidas oled seni oma valikuga rahul? Vaadates tagasi, kas oleksid midagi teisiti teinud?

Mina isiklikult olen oma valikuga väga rahul. Ma armastan oma eriala, mulle meeldivad mu õppejõud ja ma olen tänulik kõigi uute sõprade eest, kelle olen siin leidnud. Samuti olen tänulik sõpradele, kes läksid õppima teistesse Inglismaa linnadesse või Šotimaale, aga on minu jaoks alati olemas olnud. 

Mõtlesin pikalt, aga ei oska välja tuua midagi sellist, mida oleksin teinud teisiti. Ma olen väga õnnelik, et vanemad toetasid mu otsust Inglismaale õppima minna ning et ma olin endas kindel, et saan sellega hakkama. 

Kuidas on koroonaviirus mõjutanud sinu õppetööd?

19. märtsil möödus täpselt aasta sellest, kui tulin Inglismaalt tagasi Eestisse. Koolitöö toimus meil veebis tegelikult juba 2020. aasta märtsi algusest ja toimub siiamaani, aga sellega kohanemine ei olnud väga raske. Nimelt laetakse loenguid meil niikuinii alati Panoptosse järelvaatamiseks üles. Lisaks sellele toimus teise semestri alguses üle Inglismaa ka õpetajate streik ja paljud tunnid/seminarid/loengud jäid lihtsalt ära. Õppetöö sai normaalselt kesta vaid kaks nädalat, kuniks tuli koroona ning õppetöö kolis jälle veebi. Kardan, et olukord sügiseks ei laabu, aga sellegipoolest olen võtnud endale eesmärgiks kolmanda õppeaasta veeta Brightonis. 

Küsis Marieta Lokk 

Toimetas Kätrin Zupsmann

Loe veel sarnasel teemal:

TAGASISIDE
×

Kirjuta meile oma arvamus