Kogemuslugu Elizavetaga: pane ennast esikohale ja tegutse

28.12.2021
Maris Praats, sisuloome tiimijuht

Aasta viimasel kuul toome teieni Teeviit tiimijuhtide lood. Täna räägib enda tegemistest Elizaveta, kes on venekeelse info- ja sotsiaalmeedia tiimi juht.

Enne kui tutvume ja ma jagan sinuga oma lugu, palun võta hetk aega ja vasta küsimusele „Miks sina oled eriline?“. Ütle seda kõva häälega või kirjuta paberile. Aitäh!

Mina eelkõige olen mina, Elizaveta. Olen tütar, õde, tädi, sõber, kolleeg, tudeng, vabatahtlik ja seda nimekirja võib jätkata veel ja veel, kuid juba sellest piisab, et saada aru kui palju rolle mul on. Tegelikult olen tavaline inimene, enda rõõmude ja väljakutsetega, tähtaegade ja vajadustega. Ma õpin Tallinn Ülikooli noorsootöö korralduse magistrantuuris ja töötan noortevaldkonnas.

Minu aktivismi teekond sai alguse keskkoolis kui astusin õpilasesinduse liikmeks. Siis elasin ma veel Sillamäel ja käisin Sillamäe Gümnaasiumis. Mul lihtsalt oli sisemine tunne, et see on midagi, millega tahan tegeleda. Keskkooli kolme aasta jooksul olin ÕE liige, president ja asepresident ning jõudsin koostada põhikirja, luua süsteeme, tegeleda meeskonnaga ja korraldada tegevusi. Seejärel läksin ma Tallinna Ülikooli, kus aastal 2015 alustasin õpingutega noorsootöö erialal. Ülikoolis oli suurepärane võimalus liituda üliõpilasesindusega ja seda ma ka tegin. Alguses oli kultuuriklubi programmijuht ja kolme aastaga jõudsin üliõpilaskonna juhi kohale. See oli tõeline karjäär, sest iga aastaga võtsin ette uusi väljakutseid ja tõusin aina kõrgemale. Üliõpilaskond oli minu teine pere, sest igapäevaselt koos me seisime tudengite heaolu eest ning läbi ühiste rõõmude ja murede saime tõeliseks tiimiks.

Lõpetades ülikooli oli aeg liikuda edasi. Teadsin, et tahan töötada noortevaldkonnas ja hakkasin otsima erialast tööd. Oktoobris 2019 kandideerisin Eesti Noorteühenduste Liidu asejuhiks ja osutusin valituks. See oli suur uus etapp minu elus. Aga teate, kaks aastat läksid nii kiiresti, et ma ei jõudnudki sellest aru saada. Jah, juhtus palju, sai tegeleda huvikaitsega, seista noorteühenduste ja osaluskogude eest, kõneleda ja igapäevasel liikuda eesmärgi suunas. Kuid märtsis 2020, siis kui ma oli uues ametis alles kaks ja pool kuud, maailma vallutas meile kõigile tuttav viirus, koroona.

Meil kõigil oli raske, sest koroona oli uus ja teadmatu asi, kuid vaatamata kõigele ma ei taha kurta, sest samas märtsis 2020 minu ellu tuli Teeviit ja selle üle olen küll tohutu tänulik. Teeviit tiimis olen venekeelse info- ja sotsiaalmeedia tiimi juht. Meie tiimi ülesanneteks on hallata Teeviit venekeelset portaali ja luua sisu nii portaali kui ka sotsiaalmeedia jaoks. Kogu meie tiimile on oluline, et venekeelt kõnelevad noored saaksid sõltumatut, vajaduspõhist ja professionaalset noorteinfot.

Ma tahan rääkida sulle enesejuhtimisest. Olen umbes 4-5 aastat tagasi hakanud teadlikult töötama enda isikuomadustega nagu kannatlikus ja emotsionaalsus. Tänaseks on need kaks asja minu suuremad tugevused ja positiivsed küljed. Hoida kõiki asju kontrolli all pole võimalik, aga hoida enda elu korras ja tasakaalus on täitsa reaalne, ausalt.

Väiksed asjad, mida enda heaoluks teen:

  1. Hommik – 10-15 minutit endale. Ma ärkan ja naeratan ükskõik mis kell on ja kui keeruline päev mind ees ootab. Ma ei pane telefonis internetti sisse enne kui olen tõusnud püsti, pesnud hambad ja joonud klaasi vett. Samuti hommikuti ma ei loe uudiseid, sest hommik on aeg, millal pole veel midagi juhtunud ja saab olla iseendaga.
  2. Telefon – teavitused maha. Ma pole kunagi piiranud enda ekraaniaega, kuid aasta tagasi märkasin, et iga ekraan tekitas kohaselt ärevust ning siis otsustasin võtta maha teavitused (loomulikult mitte kõik). Seda tegin näiteks Gmailis, sest ärevust tekitasid just töömeilid kell 20 õhtul; erinevatel mõttetutel äppidel, mida kasutan harva ning nt Instagramis like´de teavitusi, sest selles lihtsalt pole mõtet. Ja teate, minu elu läks palju rahulikumaks ning aastaga pole midagi hullu juhtunud, et ma nägin mõnda meili tund või päev hiljem.
  3. Tunnustus – ma ei ole üliinimene ning mõnikord lihtsalt vajan paar head sõna. Loo alguses palusin sind vastata küsimusele, miks oled eriline. See on tähtis, päriselt. Kiitma ja armastama ennast on vaja. Mina näiteks vähemalt korra kuus istun maha, üksinda ja kõva häälega ütlen välja, miks mina olen tubli, mida olen saavutanud ning mis teeb mind eriliseks.
  4. Tänulikkus – proovi isegi kõige halvimal päeval leida asju, miks olla tänulik. Mina pean tänulikkuse päevikut, kuhu iga õhtu enne magama minekut panen kirja 5 asja, mille üle täna tänulik olen. Ja need asjas mõnikord on lihtsalt maitsev lõuna või kõne emaga.

Igal inimesel on omad nipid ja loodan, et minu omad inspireerivad sind teha pisikest sammu enda heaolu suunas.

Mis saab edasi? Elu läheb/tormab/lendab ning tahaks veel palju jõuda. Ja jõuamegi! Võta kasutusse üks minu nippidest, planeeri, sea eesmärke, unista suurelt ja kõige tähtsam – ole sina ise ja hoia ennast! Pane ennast esikohale ja tegutse, sest ainult nii, koos, suudame viia ellu asju, mis muudavad maailma paremuse suunas.

Fotograaf: Karoliine Aus

Artikkel on avaldatud 2021. aastal.

Loe veel sarnasel teemal:

TAGASISIDE
×

Kirjuta meile oma arvamus

Send this to a friend