fbpx

Eesti Rapuntslid ja Harry Potterid – muinasjutt või päris elu?

Selle loo vaimsest tervisest kirjutas sotsiaalkindlustusameti lasteabi 116 111 konsultant Kätlin Servet ja pildid joonistas Joanna-Eliisa Servet.

Hea lugeja, kindlasti on sulle tuttav lugu kuldjuukselisest Rapuntslist ning ilmselt ei vaja pikemat tutvustust ka võlukunsti harrastav Harry Potter. Miks just nemad on minu loo peategelased ja mis seos on neil alljärgnevaga, seda selgitan sulle kohe.

Minu soov on sulle tuttavad tegelased tõsta muinasjutumaailmast ümber tänasesse päeva ja vaadata, kuidas nad siin elaks ja hakkama saaks ning kuidas lugu lõppeda võiks. Ütlen sulle kohe alguses, et kirjutise fookuses on vaimne tervis ja kui lugu sinu jaoks liiga kurvaks osutub ja muremõtteid tekitab, siis saad sellest rääkida ja nõu küsida, kui helistad lasteabi numbril 116 111. Aga tjah, miks Rapuntsel? Oleks võinud ju olla võõrasema poolt tagakiusatud Lumivalgeke või Punamütsike, kes langes mesikeelse hundi võrku ja sealt edasi kõhtu, või siis pereliikmete poolt teenija staatusesse pagendatud Tuhkatriinu. Just Rapuntsel on koroonaajastu parim näide ja eeskuju, sest viibis peaaegu terve elu eneseisolatsioonis. Kahtlemata on koroonaviirusel vaimsele tervisele mõju, mille pikkust ja raskust võime endile üksnes ette kujutada.

Rapuntsliga sai asi selgeks, aga miks Harry Potter? Siin on seos mineviku ja tänapäeva vahel üsna otsene ja ka üllatav – selgus, et poisist muinasjutukangelane on sama haruldane nagu päris elus leida poissi või meest, kes julgeks oma muredest rääkida või oma vaimse tervise üle kurta. Kutsun sind üles järgmisele mõtteharjutusele: palun loetle nii palju muinasjutu peategelastest poisse, kui sa suudad. Harjutus aitab eemale peletada ka ärevust ja halbu mõtteid. Mina suutsin leida kurjusega võitleva Ämblikmehe, kes tegelikult polnud poiss, vaid oli mees, üksildase Nils Holgerssoni, ringi hulkuva Rasmuse ja kurja hundi, kes oli ka (vist) meessoost ning mõned nimetud printsid. Selgub, et muinasjuttudes on sooline võrdõiguslikkus täiesti kreenis ja jääb üle vaid õnne tänada, et tol ajal polnud tööl soolise võrdõiguslikkuse volinikku.

Nii, hea lugeja, kes sa minuga koos neis lugudes rändad, võta endale hetk ja mõtiskle, mis on vaimne tervis ja kas saab midagi ette võtta, et vaimne pool füüsisega ühte sammu käiks. Sa kindlasti tead, et nad on omavahel seotud nagu pükste kaks säärt. Kas vaimne tervis on miski, mis on silmaga nähtav ja käega katsutav? Kuidas märgata, kui keegi vajab abi ja kust abi saada? Alustame!

Rapuntsel elas kogu oma elu kõrges tornitaolises majas koos ema ja lemmikloomaga. Lugeja muidugi teab, et tegelikult oli „ema“ puhul tegu lapseröövliga, kes oli Rapuntsli õigetelt vanematelt varastanud, et oma elu vanaduspõlves igavese noorusega kindlustada. Ta hoidis Rapuntslit aastaid koduarestis, tuisates ise samal ajal mööda ilma ringi. Rapuntsel viibis ööl kui päeval omaette toimetades. Koolist ei osanud ta isegi unistada ja kui päris aus olla, siis polnud ta näinud ühtegi teist inimest peale ema. Õnneks oli tal lemmikloom, kellega sai mõtteid vahetada ja peitust mängida. Rapuntsel ei tundnud igavust, ta oskas oma aega sisustada: ta joonistas, luges, koristas, tegi küünlaid ja mõtles. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkas ta taipama, et midagi on tema elus valesti ja et miski ema jutus ei klapi. Ema sõnul oli maailm kuri paik, kus varitsesid hirmsad ohud. Loomulik uudishimu viis Rapuntsli maailma avastama. Ta kohtus teekonnal paljude inimestega ning jõudis oma pärisvanemate juurde. Lugu lõppes sellega, et kuri võõrasema suri võluväeta kiirelt saabunud vanadusse ja teised osalised elavad siiani õnnelikult edasi.

Teeme väikese ajarännaku ja kujutlegem, et muinasjutt ei ole muinasjutt ning Rapuntsel elab nüüd ja praegu. Rapuntsel elab paneelmaja kõrgeimal korrusel koos emaga. Isa on Soomes tööl või on tal uus pere, igal juhul on ta ära ja Rapuntsel ei tea temast midagi. Ema kasvatusmeetodid on väga ranged, sest ema lapsepõlves oli kord majas, vanematele vastu ei haugutud ja lapsed rääkisid siis, kui kana pissis. Ehk siis ei kunagi! Rapuntsel peab kohe pärast tundide lõppu koju minema, vahetama riided ja asuma koolitükke õppima, sest muidu ei saa ta häid tulemusi ja võib unustada edaspidised õpingud ülikoolis. Kui kõrgharidust ei omanda, pole ka edaspidises tööelus mingit konkurentsivõimet.

Kui kõik saab õpitud – mida ei juhtu peaaegu kunagi, sest alati on võimalik veel rohkem õppida – tuleb koristada toad (kes need küll segi jõudis ajada!) ja süüa teha (hmm, kas teha makarone või kiirnuudleid?). Huviringidesse ta minna ei saa, sest muidu ei jää aega õppimiseks. Mõni aeg tagasi käis ta pilli mängimas, aga ema arvates segas see õppimist ja tal tuli loobuda. Sõpru Rapuntslil ei ole, sest koju ei tohi ta kedagi kutsuda ja kellegi juurde külla ei luba ema tal minna. Seda mitte koroona pärast, vaid seetõttu, et ema ei tea, millised need inimesed on ning kahtlustab, et äkki suunavad nad Rapuntsli halvale teele. Üldse on parem, kui inimene kellegagi liiga lähedaseks ei saa, sest siis ei tule ka pettumist karta. Telefon on Rapuntslil nuppudega, et ta saaks vajadusel helistada emale – kellele teisele tal veel helistada oleks?! Kuna nutiseadmed tekitavad sõltuvust, siis on Rapuntslile kehtestatud miinimumprogramm, et saaks vajalikud koolitükid tehtud ning pärast seda läheb arvuti lukku. Väljas tuleb käia värsket õhku hingamas ja selleks võttis ema Rapuntslile koera, aga kuna ema on koera karvade vastu allergiline, tuli koer varjupaika anda. Nüüd hingab Rapuntsel värsket õhku kooli minnes ja kodus lahtise akna all.

Kuidas teile tundub lugu Rapuntslist, kes elab nüüd ja praegu? Selliseid lugusid väikeste erisustega kuuleb lasteabitelefonil oi-oi kui kurvakstegevalt palju. Vanema seisukohast on ju tegu hooliva vanemaga, kes kehtestab reeglid ja tahab, et ta lapsel läheks elus hästi, ometi tundub loetu nii depressiivne ja masendav. Kas sellel lool saab olla õnnelik lõpp? Kas vanem mõistab, et kedagi pole võimalik lõputult kinni hoida, et kõik lapsed kasvavad lõpuks suureks, et vanema ülesanne on oma lapse arengut toetada, et sõbrad ja lähedased on need, kellele me raskel ajal loota saame, ning mida rohkemate väljakutsetega laps kokku puutub, seda laiem on hiljem tema maailmapilt ja toimetulekuvõime? Elu eest ei ole võimalik kedagi hoida. Üksnes soojus ja lähedus on see, mis loeb.

Pöördugem nüüd Harry Potteri juurde, kes elas oma tädi pere juures, kuna tema vanemad hukkusid. Oma pärisvanemaid oli Harry näinud üksnes pildilt, aga kuna tädi perele ei meeldinud ei Harry ega tema vanemad, siis oli Harry oma üksinduse ja kurbusega täitsa omapäi jäetud. Igasugust arvamusavaldust tõlgendati kui vastuhakku, Harry topiti akendeta pugerikku või pandi oma tuppa luku taha.

Ent ühel päeval ilmus Harry ellu tundmatu, kes ta endaga kaasa võtab, misjärel pööratakse kogu Harry senine maailm pea peale. Tuli välja, et Harry oli imelaps ja võlur, kes hakkas õppima võlurite koolis, kus saab ülesandeks võidelda kurjade jõududega. Uues koolis saavad alguse seiklused, ilmnevad Harry erilised võimed ja headus, millega ta oma kaaslasi köidab.

Vaadakem nüüd, kuidas Harry täna hakkama saaks. Pärast vanemate õnnetut surma saadetakse ametnike otsusega Harry eestkostele oma tädi juurde. Tädi pole otsusest vaimustuses, kuid ta kardab ametnikele „ei“ öelda ja jumal teab, mida veel teised inimesed arvata võivad, siis surub ta hambad risti ja on otsusega nõus. Õnneks saab ta ka väikese riigipoolse toetusraha, mis aitab pahameelega leppida. Kuna Harry oli eestkostele määramise ajal liiga väike, et temalt arvamust küsida, siis seda ei küsitudki. Ei siis ega hiljem. Harry on lepliku loomuga, tüli ei nori ja kellelegi vastu ei hakka. Mida päev edasi, seda rohkem tädi pere tema suhtes põlgust näitab ja seda rohkem teda kiusab. Teda pannakse tuppa luku taha, tal ei lubata kellegagi kohtuda ega kusagile minna. Sõpradest võib Harry ainult und näha. Oma toas üksi istudes mõtleb Harry kodust ärajooksmisele, ta on end oma kurbuse vähendamiseks lõikuma hakanud.

Kord läheb tädipoeg oma kiusamisega üle piiri ja Harryl kannatus katkeb. Ta hakkab tädipojale vastu ja tõmbab tal tooli alt. Tädil ja onul lähevad silmad vihast põlema ning nad teatavad juhtunust koolile ja politseisse. Nad hirmutavad Harryt vangla ja kinnise erikooliga. Õnneks saab Harry koolist lasteabitelefoni numbri ja võtab nendega ühendust. Seal kuulatakse ta tähelepanelikult ära ning pakuti abi. Praegu ootab Harry kohtumist lastekaitsetöötajaga.

Vaimne tervis on habras nagu ämblikuvõrk, mis võib katkeda pealtnäha täiesti tühiselt pillatud sõna pärast. Ja nii nagu ämblik saab oma võrku parandada, nii saab ka inimene oma vaimse tervisega midagi ette võtta. Pole vahet, kas sa oled muinasjututegelane või päris inimene, kõik me vajame rasketel hetkedel teiste toetust, abi ja märkamist. Märkamine ja hoolimine võib muuta kellegi päris elu õnneliku lõpuga muinasjutuks.

Lasteabi 116 111 on nõu andmise, kuulamise ja abistamise teenus. Nii lapsed kui täiskasvanud  võivad sattuda olukordadesse, kus isiklikust kogemusest lahenduse leidmiseks ei piisa ning on vaja tuge ja abi.

Lasteabiga saab ühendust võtta:

  • ööpäevaringselt, tasuta ja anonüümselt;
  • telefon 116 111;
  • veebinõustamine kodulehelt www.lasteabi.ee ja lasteabi mobiiliäpist e-post: info@lasteabi.ee.

Lugu on taasavaldatud sotsiaalkindlustusameti ajaveebist. Originaal asub siin: https://sotsiaalkindlustusamet.wordpress.com/2020/10/16/eesti-rapuntslid-ja-harry-potterid-muinasjutt-voi-paris-elu/

Loe veel sarnasel teemal:

Meie partnerid

TAGASISIDE
×

Kirjuta meile oma arvamus