Cerda kogemuslugu: vabatahtlikust tööst saab kogemust, mida kuskilt mujalt ei saa

Novembr‌ikuu teemaks  ‌on‌ ‌noorsootöö võimalused,‌ ‌mistõttu‌ ‌toome‌ ‌teieni‌ ‌erinevate‌ ‌aktiivsete‌ ‌noorte‌ ‌lood.‌ ‌Tänase kogemusloo kirjutas Cerda Männiste, kes on aktiivne üliõpilane ning tegeleb õppimise kõrvalt palju vabatahtliku tööga.

Vabatahtliku tööga alustasin ma justnimelt noortemaastikul 2014. aastal, kui hakkasin rohkem käima kohalikus noortekeskuses ning avastasin enda jaoks meeldiva tegevuse, milleks oli noortega suhtlemine-tegelemine ja noortekeskuses ürituste korraldamine. Liitusin tollal toimiva endise Urvaste valla Noorteaktiivi kohalike noortega ning tegutsesime päris pikalt kuni valdade liitmiseni 2017. aastani. Sain olla nii tavaliige kui ka aktiivi esimees, mis oli tol hetkel minu jaoks päris suur väljakutse, kuid sain sellega hakkama. See tunne, et sain ise midagi planeerida ja korda saata ning teisi noori inspireerida enda aktiivsusega, oli väga tasuv tunne, eriti, kuna panustasin väga suure osa enda vabast ajast selle alla. Päris tore oli ka see, et mind tunnustati ülevallalisel ja maakondlikul tunnustamisüritusel kui aasta vabatahtliku noorena. Tunnustuse saamine tuleb minu jaoks alati üllatavalt, kuna mulle tundub, et ma pole väga palju korda saatnud ning suudaksin palju rohkemat ette võtta kui juba olen teinud.

Nüüd olles ka kolmandat aastat Võrumaa Noortekogu liige ning teist aastat Antsla valla Noortevolikogu liige (hetkel olen isegi mõlema osaluskogu juht) on andnud mulle juurde väga palju tahtejõudu ja motivatsiooni tegutseda, ükskõik kui palju tagasilööke või madalseise sellel ajal mul elus olnud on. Meeskonda kuulumine ehk siis ühtekuuluvustunne on ülimalt meeldiv ja ennast ära tasuv juba selles mõistes, et olen juurde saanud väga suure hulga sõpru-tuttavaid osalusmaastikul. Hetkel võin öelda, et mul ongi tegelikult rohkem sõpru osaluskogudest kui väljaspool neid. See mulle kusjuures meeldibki, kuna ausalt öeldes on hetkel osaluskogud pärast ülikooli õpinguid mu järgmine prioriteet ning palju lihtsam on noorte teemal arutleda just nimelt inimestega, kes samal alal tegutsevad. Siinkohal vabandused kõikidele mitte-osaluskogulastest sõpradele, kelle sõnumitele ma pole nädalaid vastanud.

Kõige rohkem olen vabatahtlikuna tegutsedes õppinud olema kannatlik. Väga kannatlik. Osaluskogude juhtimine vajab just nimelt palju vaeva, aega ja kannatust liikmetega ning teiste inimestega suhtlemisel. Kohati on juhtimine väga frustreeriv, kuna ma pean jääma neutraalseks ja liikmeid suunama, kuid see pole alati lihtne. Samas on üheks mu plussiks see, et ma näen ära vigu (või tuuakse need mulle välja), mis ma juhtimisel teinud olen või teen ning üritan end koheselt parandada. Osalusmaastikul tegutsemine on järjepidev areng ning enda parandamine ja see annab juurde väga palju ka eraelu suhetele.

Samas on suurim väljakutse jääda motiveerituks ning mitte alla anda. Neid kordi, mil ma olen sõpradele kirjutanud ja öelnud, et panen ameti maha ja annan sisse lahkumisavalduse, on olnud liiga palju. Vahepeal jõuan lihtsalt selle frustreeriva piirini, mil ma enam ei kannata, aga järgmisel hommikul on kõik jälle hästi. Siinkohal ongi tähtis välja tuua, et kõik madalseisud ja tagasilöögid on ainult hetkeks ning need mööduvad üsna kähku, et hiljem tagasivaadates mõtlen, miks ma küll üle reageerisin, aga samas kõik emotsioonid tuleb läbi elada ning selles pole midagi halba. Peaasi, et ametit hetkehoos maha ei pane.

Kogu selle viie aasta jooksul on olnud omajagu meeldejäävaid hetki. Need aastad on väga kähku möödunud ja justkui ühte sulandunud ning ma ei oskaks välja tuua ühtegi spetsiifilist momenti. Kõik kohtumised osaluskogude liikmetega on alati toredad, kuna me ajame üldiselt küll tähtsat juttu, aga seltskond on tore ning nalja saab palju. Eelkõige meenub mulle siinkohal siiski kanuumatk Võrumaa Noortekoguga, mis oli minu jaoks üks esimesi mitte-ametlikest kohtumistest teiste liikmetega ning see oli päris tore kambavaimu ja meeskonnatöö tekitamiseks. Kanuumatkad on alati toredad. Samuti on mu lemmik üritused Eesti Noorteühenduste Liidu hooajakoolid ja põhjendus on ilmselt iseenesest mõistetav.

Ühesõnaga. Magamata ööd, hilinenud koolitööd, ürituste-tegevuste planeerimine loengute ja töö ajal? Kõik need tegevusi-toimetusi täis päevad hommikust kuni hiliste õhtutundideni ning mõtted, et paneks nüüd ameti maha, et saaks ometigi keskenduda muudele asjadele? Vot need on suurepärased põhjused tegutseda vabatahtlikuna. Soovitan soojalt ja isegi mitte irooniaga. Enesearendamine, uute oskuste õppimine ja enda proovilepanemine, mugavustsoonist väljumine, suhtlemis- ja eneseväljendamisoskuse arendamine, vahepeal-harva tunnustada saamine, Facebooki sõprade arvu suurenemine ning lisarea kirjutamine CV-sse on sellised keskpärased põhjused, mis mind ennast väga ei kutsunud vabatahtlikuna tegutsema, aga võibolla Sind kutsuvad.

Loe veel sarnasel teemal:

Meie partnerid

TAGASISIDE
×

Kirjuta meile oma arvamus