fbpx

Kogemuslugu Aikiga: kui sa ei tea mida sa tahad, siis kuidas sa oskad seda küsida

11.12.2021
Maris Praats, sisuloome tiimijuht

Detsembri teemaks on “Mina”. Täpsemalt keskendume enesearengu, eneseleidmise, väärtuste ning sotsiaalse keskkonna teemadele. Täna oleme teinud loo Aiki Suitsiga rahvusvahelisest kogemusest.

Olen Aiki Suits, kes käis õppeaastal 2020/21 YFU organisatsiooni kaudu vahetusaastal Šveitsis ning järgnevalt jagan teiega kuidas vahetusaasta mind muutis.

Üks asi mida ma mõistnud olen, on see, et eneseareng on vaikne protsess, mille puhul ei märka inimene ise kohe õpitud oskusi või mis vahepeal muutunud on. Vähemalt mulle ei karjunud see näkku, et nüüd oled julgem, avatum ja aktiivsem inimene kui enne. Tihti märgatakse vahetusaasta puhul õpitut alles pärast vahetusaastat, kui ollakse tagasi oma kodumaal või vahel isegi veel mitu aastat hiljem. Näiteks mina avastasin alles tagasi olles kui teistsugune võib olla perekonna ühine ajaveetmine, kui kodus pole televiisorit (nimelt mu vahetusperel polnud televiisorit) või kui väga eestlased ikka liha armastavad. Arvan, et söödavale liha hulgale ei pööraks ma endiselt palju tähelepanu, kui poleks kogenud ühiskonda, kus iga teine võis taimetoitlane olla.

Teine kõige olulisem arusaam, mille sain teises riigis elades, on see, et kui ma tahan, et mu elu põnev oleks, pean selle ise põnevaks tegema. Kui võtta osa mõnest pikaajalisest programmist, nagu seda on vahetusaasta, siis paratamatult on seal algus ja lõpp ning selleks, et kogemus oleks võimalikult meeldiv ja meeldejääv, peab juba algusest peale aktiivne olema ja pakutavast osa võtma ning ka teisi oma tegevustesse kaasama. Minus tärkas tänu kultuurivahetusprogrammile ka veelgi suurem huvi teiste kultuuride vastu ja ma ei jõua ära oodata uut võimalust tutvuda juba mõne uue riigi kultuuriga. Lisaks hakkasid mind keeled palju rohkem huvitama ja kui algselt oli plaan vaid saksa keel selgeks saada, siis koju jõudes tegin algust juba Prantsuse keele õpingutega.

Üllataval kombel hakkasin just vahetusriigis tegelema rohkem nende asjadega, mis mulle meeldivad. Enne vahetusaastat pidid kõik tulevased vahetusõpilased oma vahetusperele kirja kirjutama. Eks ikka proovid end positiivses võtmes väljendada ning kohati oli endalgi raske öelda, et mida mulle teha meeldib. Panin kirja seda, mis õige tundus – meeldib looduses aega veeta, lauamänge mängida, kokata. Ärge saage valesti aru, ma ei valetanud enda kohta, aga ma polnud ka päris kindel, kas see isik kellest ma kirjutan olen mina, sest kõigi nende asjadega mis ma nimetasin, polnud ma tegelikult väga palju tegelenud, ma justkui arvasin, et need meeldivad mulle. Vahetusaasta lõpus anti kõigile see sama kiri tagasi ja ma olin üllatunud, et ma olingi saanud selleks inimeseks, keda ma olin kirjeldanud ja see juhtus täiesti loomulikult ilma, et ma oleks sellele kirjale mõelnud. Näiteks on vahetusaasta jooksul minus tärganud suur kirg matkamise vastu, sest käisin koos oma vahetusperega lugematutel kordadel matkamas. Nüüd ma tean, et see on midagi minu jaoks ja seeläbi ma tegin sammu edasi enesemõistmise suunas. Esimest korda elus tahan ka Eesti loodusega lähemalt tutvust teha ja Eestis rohkem ringi liikuda, mis on juba suur muutumine mu mõtlemises võrreldes ajaga enne vahetusaastat. Lisaks avastasin matkade kõrvalt oma fotograafia huvi, seega oli vahetusaasta mingil määral nagu eneseavastusretk.

Vahetusaasta oli see, mis aitas mul suurel määral mõista, kes ma olen, mis tekitab minus põnevust ning see tekitas minus veelgi suurema huvi teiste kultuuride vastu. Tagasi olles on huvitav ka see, et näen rohkem võimalusi kui enne, nad justkui ootavad juba iga nurga peal, kuigi maailm kus ma käin on sama mis enne. Lõpetuseks annan teile kaasa ühe mõttetera: kui sa ei tea mida sa tahad, siis kuidas sa oskad seda küsida?!

Artiklit toimetas Sisuloome- ja koostöösuhete tiimi liige Mariliis Lulla 2021. aastal.

Loe veel sarnasel teemal:

TAGASISIDE
×

Kirjuta meile oma arvamus