fbpx

Aasta noorsootöötaja Roger Tibar: mind visati pea ees vette!

Tänase loo peategelane on erakordne noor aktivist Haapsalust, Roger Tibar (25), kes on tegutsenud noortevaldkonnas alates 2012. aastast – esialgu kohalikul ning hiljem üleriigilisel tasandil.

Ta on juhtinud Haapsalu noortevolikogu, Läänemaa Noortekogu, TTÜ Sotsiaalteaduskonna Üliõpilasnõukogu ning nüüd noorteühendusi ja osaluskogusid ühendavat katusorganisatsiooni Eesti Noorteühenduste Liit (ENL).  Roger teeb väga paljude organisatsioonidega koostööd ning panustab ENL esindajana mitmetes töögruppides, näiteks noorteinfo arendusgrupp, Eesti 2035, Tark ja Tegus Eesti 2035 ning noortevaldkonna arengukava. Noorte ja noorteühingute kaasatus strateegilisse planeerimisse on Rogeri käesoleva aasta üks suurimaid panuseid. Roger on oma karjääri jooksul saanud mitmeid tunnustusi: Haapsalu Aasta noor 2012, Läänemaa Aasta Noor 2012, Hea eeskuju preemia 2012. aastal, Aasta noorsootöötaja 2020.

Räägime siis algusest, kuidas sinu karjäär sai tõuke aastal 2012.

Roger: Oli aasta 2012  ja alguse sai sellest, et ma lihtsalt otsustasin sõpra kuulata ja minna tolleaegse Haapsalu Noortevolikogu koosseisu koosolekule. Polnud õrna aimugi, mis see endast kujutab või mida nad teevad. Minu üllatuseks koosoleku lõpus oli hääletus, kes võiks olla uus noortevolikogu esimees ja minule teadmata, esitati mind sinna juhi kandidaadiks ja ühehäälselt valiti mind siis Haapsalu Noortevolikogu esimeheks ja visati mind põhimõtteliselt pea ees vette ja sealt ma hakkasin vaikselt ujuma. See oli ainuõige valik tol hetkel sellest ilmselgelt muidu ma ei oleks praegu ka siin.

Ma olen tagasi mõelnud küll, et nüüdseks kaheksa kaheksa aastat hiljem, et kuidas mulle esimesel aastal nii palju power’it oli. Ma natukene võrdlen seda kutsika efektiga, et kui sa esimest korda mingi asja saad endale, siis esimesel poolaastal või aastal on kõik hästi. Kutsikas pakub hästi palju huvi, sa tahad teda tundma õppida ja nii oli mul ka. Meie perekonnas üks suur väärtus on ikkagi see, et kui sa midagi teed, siis proovi seda teha hästi. Ja niimoodi ma proovisin ka noortevolikogu juhtida. Kaasates meeskonda meil tulid kohe suured projektiideed, et teha heategevuslikke graffiti festivale ja tänu sellele ilmselt ma jäin kellelegi silma ja need nominatsiooni  ja tunnused mulle omaks tulid. Ma selles mõttes olen Haapsalule ilmselt elu lõpuni tänulik ja sellele keskkonnale, mis mulle pakuti, kus areneda.

Milline noor sina olid?

Roger: Mul oli tähelepanu vajadus üsna suur. [naerab] See tuli ka sellest, et ma olen väiksest peale tegelenud peotantsuga ja peotantsuga esinedes tahes-tahtmata sa tahad oma sabasuled ajada õhevile ja ennast näidata teistele küll, aga ma ei olnud kunagi populaarne ja nii ma leidsingi mingisuguse niši, mis mulle teha meeldib ja selleks oli esialgu tants ja sport. Ega mul oli üsna karm kasvatus, mis tähendas, et ma pidin ka koolis väga häid tulemusi tooma. Nagu öeldakse “diamonds are made under pressure”. Ilmselt sealt tuligi mentaliteet, et tee asju maksimaalselt, et sa esiteks ise oleksid rahul. Miinuspool on jällegi see, et justkui teised võiksid ka sinuga pidevalt rahul olla, mis on võib-olla mingitel hetkedel motivatsiooni alla viinud. Väga noorena olin see aktivist, kes avastas ennast üks hetk, et talle meeldib ka avalikult esineda ja seda ma sain ära kasutada tulevastes organisatsioonides.

Kuidas kirjeldaksid oma sõpru või siis vanemaid? Kas nemad olid aktiivsed kodanikud? Kas nad tegid vabatahtlikku tööd või panustasid kogukonnatöösse?

Roger: Mul oli väiksena sellega pidevalt sisemisi konflikte – mul ei ole kunagi väga palju sõpru olnud, sellepärast et mul oli noorest saadik väga kindel lahterdus, et on sõbrad ja tuttavad. Minu jaoks kõik minu ümbruskonnas olid tuttavad. Mul on elus olnud viis sõpra siiamaani, keda saan tulihingeliselt nimetada sõpradeks. Esimese sõbra kaotasin, sest ta kolis teise Eesti otsa, millest ma olin väga löödud, mistõttu ilmselt sealt tekkis ka mul selline sisemine ebakindlus, et ma ei taha inimestele justkui usaldada endast kõike.Ja seetõttu ma valin väga hoolikalt. Need, kellega ma suhtlesin, tihedamat, nimetame neid siis kuidas tahes, pigem nad tulid mu juurde teiste väärtuste põhjal, mitte selle põhjal, kuivõrd aktiivsed olid. Haapsalus tollel hetkel ma olin ikkagi aktivismi mõttes erak, kes tahtis kõike saavutada. Ma ei näinud küll tol hetkel, et mul oleks olnud keskkond, kus kõik oleksid mulle öelnud ise, et teeme mingeid projekte, muudame Haapsalu paremaks, vaid pigem olin mina see, kellel oli visioon siis meil üldse mingeid inimesi sinna kaasa tõmmata. Ma arvan, et sõpradega need väärtused olid pigem kas sport või arvutimängud.

Viimased kaheksa aastat sa oledki juhtival positsioonil töötanud – sa alustasid siis kõigepealt Haapsalus noortevolikogus, hiljem Läänemaal jätkasid samuti noortevolikogus. Mis edasi sai?

Roger: Siis ma tahtsin võtta pausi. Otsustasin, et ma olen andnud viis aastat ennast ainult teistele ja mul on sellest natukene villand ja tahaks endale keskenduda. Aga seda ma ei osanud väga hästi teha ja poole aasta pärast avastasin TTÜ Sotsiaalteaduskonna üliõpilasnõukogus ja sealt juba poole aasta pärast oli kandideerimisprotsess sinna juhatusse. Sain valituks tol hetkel ainuüksi tänu sellele, et mul oli üsna pikk nimekiri organisatsioonidest, mida ma olin ise eest vedanud ja nii see läks edasi, ma juhtisin TTÜ Sotsiaalteaduskonna üliõpilasnõukogu ja kui see hakkas läbi saama, siis ma olin kõik need viis aastat unistanud, et üks hetk ma võiksin ENLis töötada. Ja lõpuks võimalus tuli. Kusjuures on see huvitav lugu, kui avanes esimene kandideerimisprotsess positsioonile ja ENLi poolt mind üritati moosida. See oli siis 2016 detsember. Ja ma ei julgenud ENLi tööle kandideerida. Ma arvasin, et äkki ma ei ole veel nii-öelda piisavalt hea. Ja siis järgmine tuli juba veebruaris, teisele ametipositsioonile, kes tegeleb noortevolikogudega ja see on nagu märk. Et selle otsuse üle ma olen uhke, aga see on ilmselt üks maailma raskemaid otsuseid ka olnud. Nii ENLi kandideerimine kui juhatusse kandideerimine, mis on tegelikult mulle toonud tagasi, ma arvan kordades rohkem, kui ma oleks arvanud.

Aga miks see sinu jaoks nii raske otsus oli?

Roger: Ma olen kogu aeg olnud enda suhtes väga karm ja ma ei ole kunagi rahul sellega, mida ma teen. Vähemalt mitte lõpuni. Ja kui ma tulin ENLi tööle, siis ma teadsin, et see on esimene ametlik töö. Ikkagi suur töö ja varasemalt olen olnud teenindaja ja administraator. Nüüd sisenen kuskile nii öelda päevapoliitikasse huvikaitse mõttes ja saan kokku ametnikega ja see tundus minu jaoks hoopis teine maailm võrreldes sellega, et see kuskil Haapsalu linnas vahepeal saad võib-olla volikogu liikmega kokku. See tundus juba samm kõrgem aste minu jaoks ja ma pidin ikkagi tol hetkel natuke läbi rääkima ka oma elukaaslasega ja vanematega. See ENLi tulek tundus esimene komistus või takistuste selline, kas ma olen valmis ja mis minust arvatakse. Selle üle ma mõtlesin aktiivselt kolm kuud kuni ma saatsin juhatuse avalduse viimasel päeval kell 23:59.

Kas juhtimine tuli töö käigus või oligi see loomulik positsioon sinu jaoks?

Roger: Kui ma olin lasteaias, siis ma mäletan kevadest aega, kui sai minna õue ja siis meil olid mingid mängud. Meil oli selline scavenger hunt, kus oli vaja leida hoovi pealt peidetud asjad ja meie jagunesime gruppidesse. Ma ei tea, miks see mul nii eredalt meeles on, aga meil oli 5-liikmeline grupp, kus mina hakkasin koheselt suunama: “Nii, Pille, sina lähed sinna! Marta, sina lähed mäe otsa ja saame pärast tagasi kokku!” Kuidagi sealt hakkas juba pihta, et ma tundsin ennast kindlalt vastutuse võtmisel. Ilmselt selle tõttu ma ka juhtivatel positsioonidel olen olnud, et ma olen võib-olla harjunud selle poolega. Kui nüüd ausalt öelda, siis minu miinuspooleks on soovituste, nõuannete ja käskude vastu võtmine. Aga jah, et ta on [juhtimine – toim.] pigem aastatega kasvanud selliseks. Kas just mugavaks, aga oskuseks, mis avaldus tegelikult juba noores eas.

Kui raske või lihtne on näiteks mõnda osaluskogu või noorteorganisatsiooni juhtida?

Roger: Ega ta lihtne ei ole. Eriti kui sa 16-aastane nolk, kes arvab endast võib-olla vahepeal liiga palju ja kellel on suured visioonid ja sul ei ole meeskonda ka alati taga. Esimest korda eelarvet planeerida, esimest korda üldse teha midagi. Varasemalt sa oled üritanud emale selgeks teha, miks sul on arvutit vaja või võiks olla vaja mingit sisseostu teha. Nüüd sa pead selgitama ikkagi mingisugustele linnavalitsuse ametnikule, miks just see 500 eurot peaks minema konkreetset projekti alla. Sa vastutad raha eest, mis ei ole sinu raha vaid see raha on omavalitsuse eelarvest või teinekord ka mõnest projektist. See skaala on hoopis teine ja ma arvan, et see ongi selline kadalipp, mida tuleks läbida. Kui paljud inimesed, k.a mina, ütlevad, et iga inimene võiks elus korra teenindaja olla, et inimeste mõistmist rohkem kogeda ja omandada. Siis ma näen ka, et mingil hetkel olla kas mingi valdkonna juht, projektijuht või meeskonna juht, on vajalik oskus ja kogemus lihtsalt sellepärast, et sa tunneksid ennast ja õpiksid inimesi rohkem tundma. See on keeruline, kindlasti noores eas organisatsiooni juhtimine ei ole meelakkumine.

Kui sa mõtled nüüd just osaluse maastiku peale tagasi, et kui sa seal juhtisid Haapsalus ja Läänemaal, siis mis olid kõige eredamad mälestused? Mis olid kõige suuremad saavutused, mida te korda saatsite ja mille üle oled siiani uhke?

Roger: Ma olen uhke selle üle, et me panime alguse sellele, et skatepark’i peaks renoveerima [naerab]. See on nii klišee sellepärast, et ma nüüdseks olen häiritud, kui pidevalt poliitikud lubavad, et me teeme uue skatepargi, aga tol hetkel olid skatepargid väga teemas. Ja me tegime heategevusliku graffiti festivali, millega kogusime skatepargi taastamiseks raha. See oli selles mõttes äpardus ja õnn korraga. Äpardus selles mõttes, et tegime selle siseruumides, mistõttu need graffiti aurud jäid sinna kõik õhku ja siis me pidime inimesed kõik välja saatma tuulutama. Positiivne oli see, et me saime sellega kohe Reporterisse. Ma sain anda kohe intervjuu, et kust on võimalik neid teoseid osta ja miks on skateparki vaja taastada. Pool Eestit nii-öelda tol hetkel nägi, et meie skatepark ei olnud heas seisus, mistõttu otsustajad pidid hakkama ennast liigutama. See on üks suurimaid saavutusi ja teine asi, et meie meeskond tegi väga hästi tol hetkel oli see, et me saime linnavalitsuse usalduse. Meie olime need, keda võiks nagu kaasa tõmmata. Me korraldasimegi linnaga koos tihtipeale vastlapäeva, sõbrapäeva ja kõiki suuremaid sündmusi.

Mis on tänapäeva noorte osaluse väljakutsed?

Roger: Tänapäeva noorte osaluse põhiväljakutseid on kaks. Esimene on see, et kuidas me ikkagi muudame endiselt normiks selle, et on oluline enda arvamust öelda välja ja öelda seda välja mitte lahmival viisil, vaid nii, et ta oleks kuidagi konstruktiivselt öeldud. Et selles protsessis oleks ka tagasiside läbi mõelnud – noore mõtted ei tohiks jääda kuskile õhku, ja sealjuures alaeesmärk minu jaoks on ikkagi see, kuidas me jõuame noorteni kes ei ole informeeritud ja nende noorteni, kes ei ole võib-olla haridussüsteemis. Nende käest tihtipeale võib saada kõige paremat sisendit kasvõi selle kohta, et mis lood on tänavavalgustusega kohalikus omavalitsuses. Teine küsimus, mis on minu jaoks hästi oluline noorte osaluse maastikul – kuidas me e-osalust arendame ja milline on noortega töötavate isikute pädevus. Siin võib-olla paljud inimesed nüüd ei nõustu minuga, aga noorsootöötajate kvaliteet Eestis on väga seinast seina ja ma näen seda ka oma kodu- ja naaberomavalitsuses. Tihtipeale noorsootöötajaks võetakse inimene, kes tundub olevat äge tüüp. Aga sellest minu hinnangul enam ei piisa – omavalitsustel peaks olema mingisugune kvaliteedistandard. Ainuüksi selle jaoks, kuna noorsootöötajal tõesti on väga suur koormus ja ta on teine õpetaja noorele. Selle tõttu ma tunnen, et me peame seda süsteemi tunduvalt rangemalt hakkama reguleerima. Selle miinuspool on kohe kindlasti see, siis me ei leia õigeid noorsootöötajaid, aga siis peab omavalitsus oma noorsootöötajad koolitusele saatma. Ei ole see, et sul on kaks last, oled kogukonnas aktiivne ja tule noorsootöötajaks – sellest üksi ei piisa.

Kas sul on olnud selliseid hetki, kus sa tunned, et nüüd on noortevaldkonnaga kõik me enam ei taha ja enam ei jaksa?

Roger: Ma arvan, et iga aasta on see üks hetk. Selliseid momente oli kindlasti eriti 2018. aasta lõpus, kui ma töötasin ENLis korraga kahel täiskohal, kus ma peaaegu ennast läbi põletasin. Neid momente olnud ka siis, kui ma näen väga selgelt enda visiooni, kuid ma olen selles üksi ja tihtipeale meeskond ei tule kaasa. Kui ka väljaspoolt näiteks rahastajad ei ole minuga üldsegi nõus ja ma jooksen nii-öelda peaga vastu seina, siis see demotiveerib teinekord üsnagi palju. Aga õnneks noortevaldkond on minu südames elu lõpuni ja need mõningad tagasilöögid on ainult hetkelised.

Kas üldse tunnustatakse piisavalt neid inimesi, kes panustavad noortevaldkonda?

Roger: Seda hästi keeruline analüüsida, sest see suuresti algab ikkagi kohaliku omavalitsuse tasandil. Mis on positiivne, et igal kohalikul omavalitsusel tundub olevat paigas see süsteem – vähemalt aastas korra võetakse kultuuri-, spordi-, noorsootöövaldkonna inimesed ühele sündmusele kokku ja antakse neile tunnustused. Küll, aga võib-olla see puudujääk, et kas me märkame iseenda ümber ägedaid inimesi. Teinekord võib-olla ka selline olukord, kus tunnustussüsteem on üles ehitatud, aga ei esitata sinna inimesi ainuüksi sellepärast, et ei viitsita või ei jõua info inimesteni. Jooksev tunnustamine ka kindlasti aitaks olukorda. Kas projekti lõpus teha inimestele väike tänumeene või tõstad kord aastas nad esile. See on karm valdkond, kus töötada. Sinult oodatakse rohkem, kui palk annab sulle tagasi, mistõttu ongi hästi oluline need mitterahalised meetmed, kuidas inimest motiveerida alates töökeskkonnast, inimestest, koolitusvõimalustest kuni selleni, et sa lood organisatsioonisisese väärtuste süsteemi, et inimesed tunnevad, et nad on osa mingist suuremast eesmärgist ja tiimist. Seda on hästi keeruline hästi üles ehitada.

Mida sa ütleksid 15-aastasele noorele, kes ei usu, et tema saab kuidagi oma tegemistega panustada kodukanti või et tema arvamus üldse oleks oluline poliitika kujundamisel?

Roger: Kõige lihtsam oleks öelda klišeena, et ära mõtle nii. Aga ma ütleksin, et hakka kuskilt pihta ja unusta ära, mida teised arvavad, sest et see ei ole sinu asi. See on ka mind takistanud päris palju karjäärietapis – see ei pea olema üldse see, et sa tahad kaasa rääkida linnaeelarve planeerimises. Võid alustada ka sellest, et sa tahadki tantsuringi. Uuri oma kooli huvijuhi või noorsootöötajalt, kuidas saaks panustada. Võta sellised väikesed eesmärgid ja hakka liigutama. Lõpuks, mida rohkem sa neid väikseid asju saad tehtud, siis see väike lumepall on kasvanud juba suureks ja  juba paari aasta lõikes saad öelda, et tegelikult sa oled asju ära teinud. Sa oled muutused ellu kutsunud ja see ei peagi kõigile sobima. Ja viimane asi, mis ma selle 15-aastasele soovin ongi see, et hakka lihtsalt katsetama ja ebaõnnestu, sest muud moodi sa ei saagi teada, mis sulle sobib ja mis ei sobi.

Kas on veel omalt poolt midagi lisada?

Roger: Ma loodan, et noortevaldkond püsib sama tugevana kui ta on ja et praegune olukord ja riigi majanduslik seis ei mõjuta meid viie aasta pärast tagasi vaadates ja me hoiame ühise frondina kokku nii nagu me oleme seda seni teinud.

Intervjueeris Sille-Kadri Simer

Loe veel sarnasel teemal:

TAGASISIDE
×

Kirjuta meile oma arvamus