fbpx

5 küsimus YFUkale: iseseisvumine

Seekordne artikkel on valminud koostöös YFU-ga. Enda lugu vahetusõpilaseks olemisest räägib Hendrik Väljatagaga, kes oli vahetusõpilane USA-s.

Olen Hendrik Väljataga, olen 19 aastane ja 2019/2020 õppeaastal olin USA-s vahetusõpilane. Paigutati mind Michigani osariiki, täpsemalt Saint Clair Shores’i, mis on Detroiti läänepoolne äärelinn.  Õppisin koolis nimega Lakeview High School, kus õpilasi oli orienteeruvalt 1500, ehk võin öelda, et minu Eesti kooliga võrreldes, oli see kõvasti suurem kool. 

Kas elasid üksi või koos vahetusperega? Kuidas vahetusperega läbi said?

Paigutusega vedas mul tohutult, mitte niivõrd asukoha mõistes, kuivõrd just perega, kuhu mind paigutati (mitte, et mulle ka asukoht meeldinud ei oleks). Pere paigutus oli mul traditsioonilisest veidi erinev, nimelt oli mul peres ainult vahetusisa John, kes on 67 aastane ja elab üksi. Mina olin tal juba kümnes vahetusõpilane, aga sel aastal otsustas ta teha midagi, mida ta varem teinud ei olnud- ta võttis endale kaks vahetusõpilast korraga. Johni juurde jõudsin augusti alguses, augusti lõpuks oli meid seal juba kolm: mina, John ja Luca, mu vahetusvend Prantsusmaalt. Vedas mul just seetõttu, et nende kahe juhuslikult kokku sattunud inimesega kogesin aasta jooksul midagi ainulaadset ja erakordset. Sain nendega, nii naerdud, reisitud ja lugematult hinge jäävaid  momente kogetud kui ka kakeldud ja vaieldud. Seda on kokkuvõtvalt raske sõnadesse panna- ainus sõna, mis pähe tuleb on perekond. 

Kui lihtne on uues riigis orienteeruda?

Augusti algus oli üpriski sujuv ja rahulik, sest kool algas nagu Eestiski septembris. Teisisõnu sain rahulikult uude keskkonda sisse elada. Algselt oli kõik tõesti vägev: teed, majad, poed, hooned- kõik oli teistsugune (filmidele väga sarnane). Igapäevase olustikuga harjumine käis päris kiirelt. Alles esimesel koolipäeval sain uue kultuurišoki (kultuurišokid ei olnud kordagi negatiivsed). Kool oli väga teistsugune ja ma nautisin seda kogemust täiel rinnal.  Olin juba augustis hakanud trenni tegema meie kooli ameerika jalgpalli tiimiga, seega olid mul kooli alguseks tuttavad tekkinud. Siinkohal võiks ära mainida, et kiireim viis vahetusaastal sõpru leida on minu kogemuste põhjal huvitegevustega tegeledes. Kooliga harjumine käis samuti kiirelt, õppetööga probleeme polnud, ainult kooli reeglistikuga harjumine võttis aega, sest seal hoitakse õpilasi tugeva järelvalve all. 

Kui raske on olla perest eemal? 

Koduigatsust mul aasta jooksul eriti ei tekkinud, sest teadsin, et tulen lõpuks siiski Eestisse koju tagasi. Teadvustasin endale, et vahetusaasta on ainulaadne kogemus ja sellest tuleb alati proovida viimast võtta. Rääkisin kodustega kord või paar kuus ja neil oli alati tore kuulata, kuidas mul läheb. Teadsin, et mu õde igatses mind väga, nii et see ootus käis aeg ajalt seest läbi, et tahaksin teda juba näha (oma kutsat ja vanaema igatsesin ka tegelikult). Sellega toime tulek käib  spontaanselt- vahepeal lihtsalt on igatsus ja siis on tore mõelda selle peale, et millalgi saab jälle oma pere juurde, aga need mõtted teevad selle tunde just heaks, mitte kuidagi seest kripeldavaks. Kokkuvõttes igatsus lihtsalt tuleb ja läheb, kuidas kunagi. Vahetusaasta ise on nii sündmusterohke, sest kõik on uus, seega tavaliselt on pea muid mõtteid ja ootuseid täis, ehk sellest ei kujune mingit probleemi. 

Mida oled õppinud välismaal olles enda kohta?

Nii nagu seitsmenda eluaastani toimuvad inimese arengus kõige suuremad muutused, avardus vahetusaastaga minu maailmapilt ja suhtumine ellu. Õppisin enda kohta palju, näiteks kuna olen väiksest saati siiani elus kõige rohkem rõhku pannud spordile ei oleks ma kunagi oodanud, et mind võiks huvitada muusika, kuid vahetusaastal avastasin endas midagi, mida ma ei oleks kunagi oodanud- hakkasin õppima klaverit ja sügavat huvi tundma klassikalise muusika ja selle ajaloo vastu. Tegelen sellega siiani ja huvi selle vastu ainult kasvab. Avastasin enda jaoks veel huvid uute spordialade vastu nagu golf, tennis ja maadlus; ida meditsiini, nimelt Taoismi vastu ja ka tervisliku toitumise ning selle kokkamise vastu. Koolis käisin veel kooris ja jäi aega ülegi, et vahetusisa ka kiriku ürituste organiseerimistel aidata. Tagasi mõeldes ei olnud need ainult hobid millega tegelesin, vaid täiesti uue elustiili kujunemise algus. Kaks asja, mida mõistsin ja mis minuga siiani kaasas käivad on: 1) Ära tekita mingeid eelarvamusi millegi kohta kuni sa pole seda proovinud- kui see tekitab sus tunnet, et pead oma mugavustsoonist väljuma, mine proovi seda juba ainult selle pärast 2) Tegevusi tuleb oma rutiini lisada ükshaaval, alustades kõigega tasapisi, nii et ei tekiks liigset emotsionaalset stressi endale seatud eesmärkide ees- tuleb tekitada soodsad võimalused järjepidevuseks. 

Mis muutus peale vahetusaastat?

Nüüd vahetusaasta läbi käinuna tunnen end kui oma inimene, see peegeldub ka perega suhtlusel- vanemad ei muretse enam mu pärast, kui lapse pärast, kes veel äkki endaga hakkama ei saa. Mu ellusuhtumine on veelgi entusiastlikum ja positiivsem kui varem. Usaldan end, et valin omale õige tee ja kuhu iganes jõuan olen seda teinud oma tahte ja pingutusega. Õnn on alati tee peal olemas ja kui ka teest kõrvale kalduda, leiab selle  tagasi jõudes alati  üles.

See artikkel on valminud Noorsootöö nädal 10 #looniseomaelu raames, mis toimub 23.-30.november 2020. Vaata rohkem noorsootoonadal.ee 

Vaata ka kogemus- ja inspiratsioonilugusid meie Teeviit tulevikku Youtube kanalist.

Loe veel sarnasel teemal:

Meie partnerid

TAGASISIDE
×

Kirjuta meile oma arvamus